Jõulukirjad, mis ühendasid minu perekonna: kuidas ma selle liigutava traditsiooni alustasin ja mis sellest välja tuli

Igal aastal jõulude ajal kogunesime kokku: lapsed, lapselapsed, vanemad – kogu pere istus suure laua ümber. Naersime, jagasime uudiseid, vahetasime kingitusi. Kuid ühel aastal tundsin, et see pidu, kuigi soe, oli muutunud natuke pealiskaudseks.

Me vahetasime naeratusi ja kallistusi, kuid tõeline lähedus libises meist mööda, peites end argimurede ja pidulike tervituste vahele. Tol õhtul, istudes laua taga, mõtlesin: me ju ei jaga alati oma tõelisi tundeid. Ja siis tekkis mul mõte, kuidas muuta see õhtu tõeliselt eriliseks.

Järgmisel aastal, vahetult enne jõule, istusin maha ja hakkasin kirjutama. Otsustasin, et kirjutan kirja igale pereliikmele. Igaühele – oma, siira ja südamest tuleva.

Nendes kirjades tahtsin öelda, mille eest ma neid armastan, miks nad mulle kallid on, kuidas nad on mõjutanud minu elu. Tahtsin öelda sõnu, mis sageli jäävad ütlemata. Loomulikult ei olnud see lihtne. Ma kõhklesin, kas selline žest neid ei kohutaks, kuid midagi minus ütles, et see on õige samm.

Ja siis saabus jõuluõhtu. Kogunesime nagu alati kauni laua ümber. Võtsin välja ümbrikud ja panin need igaühe ette. “Täna on meil väike üllatus,” ütlesin naeratades. Pere vaatas mulle üllatunult otsa, ja mina, püüdes varjata oma ärevust, palusin igal ühel oma ümbriku avada ja kirja lugeda.

Esimesena avas kirja minu noorim tütar. Nägin, kuidas ta üllatus minu käsitsi kirjutatud kirja nähes. Ta hakkas lugema ja ma nägin, kuidas tema pilk pehmenes ning pisarad hakkasid veerema.

Kirjas rääkisin, kui tänulik olen tema heale hingele, tema lahkusele ja hoolivusele, tema jõule, mille ta alati endas leiab, hoolimata raskustest. Ta tõstis oma pisarais silmad ja ütles vaikselt: “Ema, ma isegi ei teadnud, et sa nii minust mõtled.”

Järgmisena avas oma kirja mu poeg. Ta on alati mulle tundunud reserveeritud ja harva räägib oma tunnetest. Kuid kui ta kirja luges, nägin, kuidas ta sügavalt sisse hingas.

“Sa oled mulle alati toeks olnud,” kirjutasin ma talle. “Ja kuigi ma räägin sellest harva, olen iga päev sinu üle uhke.” Minu poeg, kes paistis kunagi mitte nutvat, kattis oma näo kätega, et pisaraid varjata.

Sel hetkel sain aru, et need kirjad on muutunud millekski enamaks kui lihtsalt sõnadeks paberil. Need avasid meid, lubasid tunda tõelist lähedust, mis tihti igapäevaelu varju jääb.

Minu abikaasale kirjutatud kiri sai õhtu eriliseks hetkeks. Selles väljendasin tänu tema toetuse ja meie koos veedetud aastate eest. Kirjutasin, et hoolimata kõigist raskustest ja katsumustest, olen iga päev tänulik tema kohaloleku eest minu elus. Ta võttis minu käe õrnalt oma pihku ja ütles vaikselt: “Aitäh, et oled alati minuga.” See lihtne žest liigutas mind südamepõhjani.

Kui kõik olid oma kirjad läbi lugenud, valitses toas vaikus. Me istusime ja vahetasime pilke, ja tundus, et aeg oli peatunud. Meie pere, kes sageli peitis oma tundeid igapäevastes vestlustes, avas tol õhtul oma südamed.

Tundsin, et esimest korda tõesti kuulasime ja mõistsime üksteist. Igaüks nägi end teiste silmade läbi ja tundis, et ta on oluline, kallis ja armastatud.

See traditsioon, mis sündis juhuslikust ideest, on saanud tõeliseks rituaaliks meie peres. Igal aastal enne jõule kirjutan kirju – lastele, abikaasale, õele ja isegi endale. Ja nüüd ei kirjuta kirju ainult mina, vaid ka nemad. Me jagame tundeid, räägime sellest, mis sageli jääb märkamata. Kirjad on saanud sillaks, mis ühendab meie südamed, kui sõnu näib olevat liiga vähe.

Sellest ajast peale on jõulud meie peres saanud tõeliselt eriliseks pühaks. Koguneme laua taha, avame oma kirjad ja loeme neid vaikuses. Pisaraid ja naeratusi – need on nüüd lahutamatu osa meie pühast.

Oleme loonud oma traditsiooni – traditsiooni, mis tuletab meile meelde, et perekond on enamat kui sõnad või kohtumised. Need on need hetked, kui vaatame üksteisele silma ja näeme armastust, mis on tugevam kui kõik maailma kingitused.