Kirjad, mida ma igal aastal endale kirjutasin: mida need mulle aastate jooksul avasid

Kui olin veidi üle kolmekümne, kirjutasin endale esimese kirja. Siis ei osanud ma isegi ette kujutada, et sellest saab traditsioon kogu eluks. Elu tundus liiga tormiline, kohati arusaamatu ja liiga keeruline.

Ma ei teadnud, kuidas toime tulla kõigi nende küsimuste ja hirmudega, mis mu sees möllasid. Esimeses kirjas kirjutasin üles kõik, mida ei saanud jagada isegi oma lähedastega: kahtlused, lootused ja sõnastamata unistused.

Kirjutasin selle üles ja panin kasti, sügavale kapisügavusse, mõeldes, et ehk kunagi loen selle uuesti. Sel ajal ei osanud ma arvatagi, et aastakümneid hiljem istun kastitäie selliste kirjadega.

Sellest ajast peale, iga aasta detsembris, istusin laua taha, võtsin paberi ja kirjutasin endale järjekordse kirja. Algul tundus see kummaline, peaaegu naiivne. Kes võiks arvata, et endale kirjutamine saab omamoodi rituaaliks, väikeseks aknaks hinge?

Aja jooksul muutusin avameelsemaks. Igas kirjas võtsin kokku möödunud aasta, mõtisklesin oma vigade üle, seadsin eesmärke. Kirjutasin iseendale nõuandeid, toetavaid sõnu ja mõnikord etteheiteid. Jagasin seda, millest ei saanud rääkida teistele.

Aastad möödusid ja minu kirjakast täitus üha enam. Üks minu elu raskemaid hetki oli siis, kui olin neljakümnendates, kirjutasin, et olin väsinud võitlemast lähedaste tähelepanu ja armastuse nimel, olin väsinud sellest, et minu pingutusi ei hinnatud.

Sel ajal olin abielukriisis ja tundsin, et meie abielu päästmiseks pole enam lootust. Kirjutasin endale, et pean olema tugev, pean meeles pidama, mille nimel seda kõike talun, kuid samas tunnistasin ka endale, et olin väsinud olemast tugev. Need kirjad said minu sõbraks, kellele võisin kõik ära rääkida, kartmata hinnanguid.

Aastakümneid hiljem, kui sain 58-aastaseks, otsustasin välja võtta vana, tolmu ja mälestustega kaetud kasti ning otsustasin, et on aeg need mineviku kirjad läbi lugeda.

Kirjad olid eri formaadis: mõnel juhul väikesed märkmed paberitükil, mõnel juhul pikad ülestunnistused. Ükshaaval avasin kirju ja lugesin nende sõnu, kes olin kunagi olnud, justkui kohtuksin unustatud osadega iseendast.

Esimene reaktsioon oli kerge kurbus, mis segunes nostalgiaga. Naeratasin, kui lugesin, kuidas 35-aastane mina kirjutas tulevikust, julgetest plaanidest ja püüdlustest. Kuid peagi mõistsin, et need kirjad pole mitte ainult mälestused. Need on minu elu portreed, samuti peegel, mis kajastab minu teekonda.

Üks kiri liigutas mind eriti. See oli kirjutatud, kui sain 40-aastaseks. Sel ajal elasin läbi kriisi, võitlesin oma abielu eest, ehitasin karjääri, kasvatasin lapsi ja püüdsin mitte kaotada iseennast.

Seal olid read, mis mind südamepõhjani liigutasid: „Sa väärid õnne ja rahu. Luba endale armastust ja lase end armastada, ilma ohvriteta.” Sel ajal mõistsin juba, et pean ennast rohkem hindama, kuid minu ohvrimeelsus oli tugevam. Nüüd, neid sõnu uuesti lugedes, sain aru, kui palju aastaid kulus, et neid tõeliselt mõista.

Teises kirjas, kui olin 50-aastane, kirjutasin, kuidas olin hakanud rõõmu tundma väikestest asjadest. Kirjutasin endale, kuidas naudin hommikuseid jalutuskäike ja kuidas õpin hindama hetke ilu. Kirjutasin sellest, kuidas mind rõõmustasid esimesed kevadlilled, kohvilõhn hommikul ja isegi lühikesed kohtumised lastega, kes elasid juba oma elu.

„Kui sa ei õpi neid lihtsaid asju nautima, saad ühel päeval aru, et elu on sinust mööda läinud.” Sel hetkel aimasin juba, et elu pole suurtes saavutustes, vaid neis lihtsates hetkedes.

Veel üks kiri, mis oli kirjutatud lahutuse raskel perioodil, kui olin umbes 45-aastane, liigutas mind pisarateni. Kirjutasin endale, et pean lahti laskma valust, et ei saa kinni hoida sellest, mis on ammu tähenduse kaotanud. Püüdsin end toetada, kuid samas tundsin kibedust, kui mõistsin, et kõik, mida olin üles ehitanud, on kokku varisenud. Kuid just need read tuletasid mulle meelde, et olin alati tugevam, kui arvasin.

Nüüd, istudes laua taga, mõistan, et need kirjad pole mitte ainult minu mõtted ja kogemused. See on dialoog iseendaga, vestlus, mida olen pidanud läbi kõigi oma eluetappide.

Need aitavad mul näha mitte ainult oma vigu, vaid ka teekonda, mille olen läbinud. Need kirjad on mulle tagasi toonud need osad iseendast, mida ma võib-olla unustasin, liikudes pidevalt edasi.

Nüüd, kui olen peaaegu 60-aastane, kirjutan endale uusi kirju, kuid juba teise sõnumiga. Olen tänulik kõige eest, mida olen suutnud ületada, vigade eest, mis on aidanud mul targemaks saada, ja rõõmsate hetkede eest, mis on andnud minu elule tähenduse. Ma ei karda enam kirjutada endale, et olla õnnelik – see on õigus, mille olen ära teeninud.

Hiljuti kirjutasin endale veel ühe kirja, seekord oli see täis mitte tulevikuunistusi, vaid tänu iga möödunud päeva eest.