Villem mäletas, et tal on ema, naine ja poeg alles 20 aasta pärast

Villem ei olnud oma kodumaal olnud juba nii palju aastaid. Ta lahkus ammu tööle välismaale ja jäi sinna. Kodukülla jättis ta ema, naise ja poja. Palju aastaid möödus, ja nüüd Villem naasis oma kodukülla.

Tema kodu oli tühi. Naabritelt kuulis ta, et tema ema on juba mitu aastat linnas elanud, kuhu tema lapselaps Karl ta kaasa võttis. Kuid aasta tagasi suri Marta. Lapselaps tõi ta tagasi külla ja matsis ta mehe kõrvale, nagu ta soovis.

Villem rääkis kõigile naabritele, et just naise ja poja pärast läks ta tööle välismaale. Tal oli väga raske, kuid kõigil neil aastatel toetas ta oma perekonda.

Ja nüüd, kui tervis ei luba enam töötada, on ta pereliikmed ta hüljanud – nii naine kui ka poeg. Tal ei olnud kuhugi naasta peale oma koduküla.

Naabrid haletsesid Villemit. Ta õppis korve punuma ja müüs neid, aitas naabreid majapidamises. Nii ta hakkama saigi.

Ühel päeval naaber ei pidanud vastu ja helistas Villemi naisele, Maarele.

— Kuidas sa võid oma mehega nii käituda? Ta toetas teid nii palju aastaid. Ja nüüd, kui ta ei saa enam töötada, olete sina ja su poeg ta hüljanud. Kuidas ta meie külas elab? Tema kodus pole isegi gaasi! Tuleks vähemalt ahi ära parandada isale!

Maare jäi hetkeks vait ja soovitas naabril mitte teise pere asjadesse sekkuda.

Möödus kuu.

Küla kirikusse saabusid autoga kaks naist: Villemi naine Maare ja tema poja Karli naine Triin. Nad süütasid küünla, osalesid teenistusel, rääkisid preestriga ja sõitsid surnuaiale. Siis läksid nad tagasi linna.

Järgmisel päeval ütles preester teenistusel:

— Eile oli Marta surma-aastapäev. Tema elus olid kõige lähedasemad inimesed poja naine Maare, lapselaps Karl ja tema naine Triin. Aga poeg Villem unustas oma pere ja ema pikkadeks aastateks. Ta rääkis teile endast ebatõtt. Ta jättis poja maha ja ei aidanud oma naist üldse. Ta jooksis ühe naise juurest teise juurde.

Siis preester läks Villemi juurde ja rääkis temaga. Villem hakkas end õigustama.

— Ma saan aru, et elasin oma elu valesti. Tulin koju ja tahtsin uuesti alustada. Ma tõesti tahtsin, et mu naabrid mind austaksid, nii et ma valetan kõigile.

— Sa tegid valesti. Sa pead töö leidma, see on õige!

— Aga mu poeg Karl ei tulnud isegi minu juurde! – kurtis Villem.

— Ta ei saanudki tulla, sest on praegu haiglas. Talle tehakse keeruline operatsioon. Ja sa oled juba kolm korda vanaisa – sul on kolm lapselast.
Preester lahkus.

Järgmisel päeval sõitis Villem linna, et poega külastada. Aeg möödus ja üks päev tuli Villemi juurde tema poeg.

— Aitäh, et aitasid, isa. Sul on kodus soe! Kuidas elad?

— Hästi elan. Töötan. Gaasi panin sisse. Tegingi väikese remondi. Mu ülemus laenas mulle raha. Aasta pärast maksan kõik tagasi. Kuidas su naine, kuidas lapsed?

— Kõik on hästi. Triin saatis sulle uued pildid ja jõulukingitused.

— Aitäh! Olen juba tellinud ema hauakivi, — vastas Villem ja pühkis salaja pisara.