– Viige oma poeg teise klassi üle, ta rikub meie statistikat

Minu poeg oli just teise klassi jõudnud, aga õpetaja hakkas juba intriige punuma. Ta oli otsustanud muuta oma klassi eeskujulikuks ja seetõttu kõrvaldas terve aasta jooksul ebamugavaid lapsi.

Meie klassis on lapsed erinevad. Meie kool on tavaline üldhariduskool, mitte gümnaasium ega eliitkool. Õpilastele ei esitatud mingeid erilisi nõudmisi.

Aga klassijuhatajal olid omad plaanid. Ta kujundas endale mugavat klassi. Nii juhtus, et aasta jooksul lahkus meie klassist kuus last.

Kuna tegemist oli esimese klassiga, suhtlesid lapsevanemad omavahel vähe, tavaliselt arutati vestlusgrupis igapäevaseid küsimusi ja sellega asi piirdus.

Keegi ei teadnud, miks lapsed üle viidi. Kes teab, mis kellelgi põhjustas. Skandaale ei olnud ja mingeid inetuid olukordi samuti mitte.

Lapsed ei rääkinud, et midagi oleks valesti olnud, ja seetõttu arvasid kõik lapsevanemad, et kõik on korras. Välja arvatud need, keda sunniti klassi vahetama.

Aga see kõik tuli mulle hiljuti, eelmise õppeaasta lõpus, välja. Õpetaja palus mul temaga vestelda, olin üllatunud, aga läksin siiski.

Ta hakkas kiitma, kui tublid lapsed on klassis, kuidas nad teadmisi omandavad ja kui tore on temaga koos töötada. Ma ei saanud üldse aru, miks ta seda räägib, kuni õpetaja jõudis asja tuumani.

Ta hakkas rääkima, et kahjuks ei jõua kõik lapsed programmist läbi, ja seetõttu on neil raske, nad jäävad kollektiivist maha. Ma ei saanud ikka veel aru, mis mul sellega pistmist on.

– Viige oma poeg teise klassi üle, ta rikub meie statistikat, palus õpetaja lõpuks otse, kui ma tema vihjetest aru ei saanud.

Selline ettepanek üllatas mind. Poeg oli alles esimeses klassis. Jah, ta oli vahel laisk, aga laste puhul on see normaalne. Samas täitis ta kõik ülesanded ja ei teinud klassis pahandust. Miks siis äkki selline ettepanek?

Selgus, et klassis tehti mingisuguseid teste, midagi kontrolltöö sarnast, ja minu poeg ei näidanud tulemusi, mida õpetaja ootas.

Ta rikkus täiuslikku pedagoogilist pilti, ja nii otsustas õpetaja ta oma ideaalset klassi eemaldada. Aga ma olin selle vastu.

Minu lapsel on raske uute inimestega kohaneda; ta on väga tagasihoidlik. Esimene klass, kus kõik lapsed olid võõrad, oli talle suur stress, millega me terve aasta võitlesime.

Uus keskkond, uued ülesanded, võõrad inimesed. Kõik see oli lapsele raske, aga aasta lõpuks saime hakkama ja ta kohanes, lõpetas endasse tõmbumise.

Ja nüüd nõuab klassijuhataja, et ma lapse teise klassi viiksin. See tähendaks jälle uut stressi – uus õpetaja, uued lapsed ümberringi.

Klassid ei vaenu üksteist, aga nad ei suhtle ka omavahel. Nende klassiruumid asuvad teineteisest kaugel, nii et pojal pole tõenäoliselt sõpru teistes klassides.

Kas ma tahan, et mu laps kannataks teist aastat järjest? Ei, loomulikult mitte. Ja ma ei kavatse täita õpetaja varjatud käsku. Sellest veel puudus!

– Te ju mõistate, et poisil on raske õppida? küsis klassijuhataja mulle altkulmu, hetkega heatahtliku maski langetades.

Ärge mind vihastage: ma kaitsen oma last ja olen valmis vajadusel võitlema kellega tahes. Ma lubasin õpetajale, et kui mu lapsel tekivad äkki õppeprobleemid, siis saab ka õpetaja nendega tegelema.

Ma ei kõhkle skandaali tõstmast. Eriti oma lapse rahu nimel. Ja mingi endast liiga palju arvav õpetaja ei hakka mulle tingimusi esitama.

Kui minu laps ei tuleks õppekavaga toime või oleks probleem teiste lastega, siis nõustuksin õpetaja ettepanekuga, aga praegu leidis ta lihtsalt, et poeg ei sobi. Keegi on endale liiga palju õigusi võtnud, ma arvan.

Sel alanud õppeaastal jälgin väga tähelepanelikult, kuidas meie klassijuhataja mu lapsesse suhtub. Ja hoidku jumal, kui ta hakkab teda survestama.