Ma kadusin täielikult oma poja elust, kohe kui ta abiellus, aga eile helistas ta mulle ja esitas sellise palve, et ma võpatasin
Hiljuti helistas poeg. Ütleb, et vaata nädal aega lastelaste järele, me läheme koos naisega puhkusele mere äärde. Mõelda vaid, merele ja ilma omaenda lasteta! No, ma meenutasin talle kõike.
Seda, et päevast, mil ta otsustas 20-aastaselt abielluda, veel ülikoolgi lõpetamata, on ta juba ise oma elu peremees. Ma ei ole talle midagi kohustatud. Ta tahtis peret ja lapsi, järelikult saab nendega ise hakkama.
Ma oleks võinud talle korteri pärandada, aga kuna isa lahkus meie hulgast, oli mul ainult pensioniga raske toime tulla. Nii et ma andsin korteri üürile. Lisaks on ta juba täiskasvanu, peaaegu 30-aastane.
Lastel on veel vähe aastaid, vanemal kolm, noorem alles pooleteiseaastane. Kas ta üldse kujutab ette, kuidas ma nendega hakkama saan? Ma ei ole enam noor ja isa pole ammu meie seas.
Tema lapsed on tõelised “meteoriidid,” kõikjal tahavad olla ja kõike näha. Jälgida neid igal hetkel pole minu seljaga reaalne. Ja kui meenutada, siis nendel abieluaastatel on abiks olnud ta naise vanemad.
Nemad kinkisid noorpaarile korteri, mu pojale auto ja leidsid talle töö. Nüüd aitavad nad ka lastelastega. Kuidas mina siia puutun? Las poeg läheb nende juurde. Nad olid ju enne temaga, las siis nüüd ka jäävad.
Las nad lähevad suvekodusse, jooksku seal. Minu sõbranna aga kritiseeris mind, ütles, et ma käitun valesti. Kuidas ma praegu oma lastelastega olen, nii saavad nad olema minuga mu vanaduspäevil.
Näe, et vanaduses saavad mu teod mulle kindlasti tagasi makstud. Keegi ei ulatavat mulle klaasi vettki. Tundub, et vanadus on juba tulnud, aga kõrval pole kedagi, ainult siis, kui on vaja helistada.
Aga ma arvan, et vanemate austus vanaduses ei peaks olema tingitud. Ma kinkisin talle elu, kasvatasin teda. Edasi olgu juba ise oma elu peremees ja iseseisev.
Kui minu kasvatusmeetodid ei meeldi – pole vaja suhelda. Ela oma naise vanematega.
