Laenasime mehe emale suure summa raha, aga tal pole kavatsustki tagasi maksta ja mu mees häbeneb teda kiirustada

Mehe ema laenas meilt suure summa raha. Kõik tagasimakse tähtajad on möödas, aga pole mingit märki, et ta kavatseks seda tagastada. Ta käitub nii, nagu kõik oleks korras, justkui see olekski normaalne.

Olen meest kümneid kordi palunud, et ta räägiks emaga, aga ta ei suuda. Tal on häbi ema tagant kiirustada, aga ilma rahata elamine pole talle üldse piinlik.

Meie pere majanduslik olukord pole praegu kiita. Olen lapsehoolduspuhkusel, üürime korterit ja mehe palk pole just suur. Peame igat senti lugema, et maksta õigeaegselt üüri ja et meil oleks millega ära elada.

Laps on veel liiga väike, et saaksin lisa teenida – pean temaga kogu aeg olema. Kõiki neid raskusi võiksime vältida, kui mehe ema meile laenatud raha tagasi maksaks. Me teadsime ette, et lapsehoolduspuhkusel on raske, ja seetõttu olime hakanud varakult raha kõrvale panema.

Kogusime mõlemad, nii et see pole ainult minu ega ainult mehe raha – ühine rahapadi täienes meie mõlema palgast. Kui mu lapsehoolduspuhkuseni oli jäänud pool aastat, tuli mehe ema meile laenusooviga.

Tal oli hädasti vaja suurt rahasummat. Ta oli pikka aega hammaste pärast kannatanud ja otsustas lõpuks need korda teha – ravi, eemaldamine, proteesimine ja kõik muu. Loomulikult plaanis ta kõik teha erakliinikus, kus on head arvustused, aga hinnad on muidugi ka vastavad.

Alguses olin vastu, et mehe emale selline summa laenata. Mul polnud aimugi, kust ta selle tagasi maksab. Aga mulle öeldi, et tal on õe juures müügis korter ja kui see müüakse, saab ta oma osa ning maksab meile tagasi.

Kui küsisin loogiliselt, miks ta ei võiks lihtsalt oodata korteri müüki ja siis oma probleemidega tegeleda, vastas ta, et kampaania tähtaeg läheb muidu mööda ja siis on veel kallim.

– See on ju mu ema, kas sa siis ei usalda teda? – imestas mees.

Ei, ma ei usaldanud. Sest ma ei tahtnud lihtsalt nii suurest summast „kuni korteri müügini” loobuda. Aga mulle kinnitati, et raha tagastatakse kindlasti enne mu lapsehoolduspuhkust.

Nüüd olen lapsehoolduspuhkusel, meie laps on üheksakuune ja mehe emalt pole mingit märki võla kohta. Hambad on tal tehtud, käib ringi rahulolevana, särab Hollywoodi naeratusega. Ja oleksin tõesti rõõmus tema üle, kui iga tema naeratus ei meenutaks mulle, miks meie praegu sellises kitsikuses oleme.

Ei mingeid jutte selle kohta, et ta varsti võla tagastaks. Täielik vaikus justkui ta polekski meile midagi võlgu. Selline käitumine tundub mulle kummaline. Ta teab, et laenas raha oma poja perelt, teab, et see on suur summa, teab meie rasket olukorda, aga ei tee midagi, et võlga tasuda või vähemalt selgitust anda.

Olen korduvalt palunud oma meest, et ta räägiks emaga. Ta on küsinud ema käest, kuidas korteri müük edeneb ja vastustest paistab, et midagi on ikka veel ootel.

Ausalt öeldes hakkab mul juba kahtlus tekkima, kas see korter üldse on müügis. Palusin mehel tõsiselt emaga rääkida, et ta vähemalt mingi lahenduse leiaks. Aga mees vaatab mind üllatunud silmadega ja ütleb, et see pole ilus käitumine.

– Kuidas ma lähen tema juurde ja ütlen „ema, mind ei huvita su probleemid, anna raha tagasi”? Kuidas sa seda üldse ette kujutad? – pahandab ta.

Umbes nii ma seda ette kujutangi. Meie probleeme tema ei näi jagavat. Elab oma elu, naudib uut naeratust, vahel käib ka lapselast vaatamas. Aga et lapselapse vanemad ei tea, kuidas järgmine kuu ära elada, see teda ei huvita.

Ütlesin oma mehele, et tal on kaks valikut – kas tema ema tagastab võla või ta leiab endale veel ühe töökoha, kuidas ta sellega hakkama saab, mind ei huvita. See on tema ema, tema veenis mind talle raha laenama, ja tema häbeneb temalt raha tagasi küsida. Miks peavad kannatama mina ja meie laps?