Lahutuses pole midagi halba. Mul on olnud viis meest ja ma ei häbene seda

Minu nimi on Leida, olen 59-aastane. Täpselt kuus kuud tagasi vabanesin oma viiendast mehest. Praegu naudin uhket üksildust ega tunne mingit kurbust. Võin kahtlemata nimetada end õnnelikuks naiseks. Minu välimus on meeldiv, hoolitsen enda eest ja köidan meeste pilke.

Minu elus on olnud viis pulma ja sama palju lahutusi. Paljudele võib see arv tunduda suur. Ma nõustun sellega. Kuid oma armsamatest pidin alati esimesena lahkuma, sest tunded hääbusid.

Minu arvates on abielu mõeldud õnneks ja naudinguks. Milleks veel seda vaja? Kannatama ja vaatama oma meest? Piinama ennast ja teda? Ükski mu sõbranna ei jaga seda arvamust.

Nad arvavad, et katkist abielu tuleks iga hinna eest parandada. Mehed tunnetavad sellist suhtumist hästi ja manipuleerivad kergesti. Naistel tuleb kohanduda meeste järgi, mitte nendega vaielda, andestada kõik ja otsida kompromisse.

Aga mehed muutuvad tõelisteks egoistideks ja lubavad endale liiga palju. Nagu peaksid naised nende ees kummardama ja elama nende mugavuse nimel. Vastasel juhul võtab mees oma asjad ja jookseb järgmise juurde.

Las jookseb! Mingu kuhu tahab!

Naine ei pea end mingil juhul alandama. Ei tohi andestada ebaviisakust, vägivalda ega truudusetust. Parem olla üksi, kui kannatada. Milleks selline mees, kes peab sind madalamaks kui looma?

Kõige suurem väärtus inimese jaoks peab olema ta ise. Õnnelik saab olla ka ilma meheta. Tänu oma kindlale hoiakule pole ma kunagi kohanud halba käitumist. Iga meest armastasin siiralt ja pean oma abielusid õnnelikeks. Vähemalt viimased neli kindlasti.

Esimene abielu polnud kõige edukam. Abiellusin veel tudengina, olin noor ja rumal ning ei tundnud inimesi hästi. Kuid sain väärtuslikke kogemusi ja ei teinud enam vigu.

Iga mu mees oli jõukas ja hoolitsev. Mul on teise ja kolmanda abielu lapsed – imeline poeg ja armas tütar. Kui otsustasin lahutada, ostis mu teine mees korteri linna kesklinnas. Kolmandalt mehelt sain suurepärase auto.

Ma ei häbene, et mul on nii palju mehi olnud. Mõned naised pole suutnud kordagi abielluda, hoolimata oma pingutustest. Ma ei kavatse neid hukka mõista – igaühel on oma elu.

Minu sõbrannad on väga uhked oma kooselu üle meestega. Kuulen sageli etteheiteid, et mu abielud pole mulle midagi andnud. Usun, et minu eraelu ei peaks teisi huvitama.

Olen üksi oma valikute tõttu. Ma vaevalt oleksin koos mehega, kes ei plaani minuga abielluda. Ka vaesed mehed mind ei huvita. Ma ei oota kedagi, kes minu kulul elaks.

Mu sõbrannad on lihtsalt kadedad, muud põhjust ma nende käitumises ei näe. Nad pole oma abieludes õnne leidnud ja jagavad kodu alkohoolikute ja isekate meestega. Mina olen aga vaba ja naudin elu!