Majapidamisega ei tegelenud, normaalset sissetulekut ei olnud, aga nõuab endale korterit

Maia Antsura rääkis oma perekonna probleemidest. Tal on täiskasvanud tütar, kuid nende suhtes on probleeme, abielu on lagunemas. Kõik keerleb korteri ümber.

„Teate, algul oli kõik hästi. Aga nüüd nõuab tema mees abielulepingu allkirjastamist ja väidab, et tütrel pole mingit õigust korterile. Kuigi neil on kaks last,“ selgitas Maia.

Liina on oma abikaasaga koos olnud juba seitse aastat. Ta pole kunagi töötanud, sest mees ütles, et ta võiks kodus olla ja laste eest hoolitseda. Esimene laps sündis kohe pärast ülikooli lõpetamist, teine tuli paari aasta pärast. Loomulikult ei osalenud Liina pere rahalises elus ja tal polnud oma raha.

Mees teenis hästi ja toetas täielikult nii naist kui ka kahte last. Kõik olid rahul ja kellelgi polnud etteheiteid. Liina elas mehe sugulase korteris, kes oli perega ammu välismaale kolinud.

Abikaasad kogusid raha oma kodu jaoks, teades, et kunagi peavad nad lahkuma. Kui nad oleksid elanud üürikorteris, oleks kulunud raha oluliselt rohkem. Mees pani iga kuu kindla summa kõrvale.

Möödus seitse aastat ja mehel oli peaaegu piisavalt raha,et korteri jaoks piisaks. Kuid ootamatult otsustas sugulane naasta. Tal lõppes tööleping ja ta palus kahe kuu jooksul korter vabastada.

Abikaasad pidasid nõu ja otsustasid kogutud raha eest oma korter osta.

„Teate, Liina oli nii õnnelik,“ jagas Maia. „Rääkis, kuidas nad sõitsid ringi ja vaatasid erinevaid variante. Tütre jaoks oli peamine, et lähedal oleksid lasteaiad ja polikliinik.

Nad leidsid sobiva variandi. Aga siis tõi mees ootamatult koju abielulepingu ja ütles Liinale, et ta peaks selle allkirjastama. Nimelt ei peaks tütar midagi endale loota.”

„Kallis, muidugi vabanda, aga antud olukorras on mul õigus,“ ütles mees. „Ma töötasin nagu hobune, tulin hilja koju. Sinu viimane emapalk kulus juba ammu ära, viis aastat tagasi. Korteri jaoks teenisin ma ausalt. Nii et palun, allkirjasta leping.“

Liina oli loomulikult šokeeritud; ta ei oodanud oma mehelt sellist käitumist. Seitsme aasta jooksul ei olnud mees kordagi kurtnud raha vähesuse üle. Mees oli ise öelnud, et pole vaja tööle minna.

Ilmselt oleks kõige õigem lahendus maha istuda ja südamesõbralikult rääkida. Liina proovis seda teha, kuid ei hakanud väga vaidlema, et mitte suhet rikkuda.

„Aga sa ise ütlesid mulle, et ma ei pea töötama,“ ütles Liina vaikselt. „Ma sünnitasin, kasvatasin lapsi, kokkasin, koristasin. Sa ütlesid, et kõige tähtsam on emotsionaalne toetus.“

„Hmmm, no ausalt öeldes – kodutöödes sa just ei hiilanud,“ vastas mees. „Supp oli tihti üle soolatud, aknad mustad. Mänguasjad igal pool laiali, vaip plekkidega.

Tulin töölt väsinuna koju ja õhtusööki polnud. Selgus, et minu naine oli kartulid alatoiduks jätnud ja kotletid kõrbenud. Ma pole kättemaksuhimuline, aga mäletan seda hästi. Sa raiskasid terve kotleti paki. Ja kõik, mida lapsed sõid, oli ostetud minu raha eest.

Mina maksin nende huvitegevuse eest, sina viisid nad teatrisse minu raha eest. Tegevusi oli kõvasti. Ausalt öeldes, kui sa oleksid olnud majapidaja, oleksin su ammu minema ajanud ja ka palka mitte maksnud. Sa majandasid kohutavalt. Armastasid diivanil lebotada ja telerit vaadata,“ põrutas mees.

Nüüd on paaril kaks võimalust. Kas nad ootavad sugulase saabumist ja ta tõstab nad välja, siis nad lahutavad ja kolivad kumbki oma vanemate juurde. Mees võib ka korteri ainult enda nimele kirjutada ja rahulikult edasi elada. Ilmselt leiab ta üsna varsti endale uue kaaslase.

On ka teine võimalus. Kui Liina allkirjastab lepingu, saavad abikaasad oma solvumised unustada ja koos edasi elada.

Kuidas oleks kõige parem käituda?