Sotsiaalmeedias leidsin kogemata oma mehe foto võõra naisega ja allkiri kõlas: „Puhkus kallimaga“…

„Kuidas saab sajaprotsendiliselt usaldada meest? Oled kindel, et ta on ärireisil, mitte mõne teise naisega? Kõik mehed petavad – see on neis loomulik. Sinu Marko ei ole erand,“ torisesid sõbrannad.

Õhtu saabus, aga Leili ei saanud kuidagi rahu – sees kees rahutus ja magama jääda oli raske. Mis siis, kui sõbrannad ongi õiged? Marko ei olnud varem põhjust kahtlustamiseks andnud, aga nüüd viimasel ajal käis ta tõesti sagedamini ärireisidel. Ka suhtumises oli tunda võõrast külmust.

Mõtteid katkestas ootamatu telefonikõne. Leili lootis, et see on Marko, kuid ekraanil vilkus hoopis Lauri nimi. Ta oli tema kooliaegne sõber, kellega Leili hoidis kontakti hoolimata abikaasa armukadedusest. Hiline kõne tekitas muret – tavaliselt ei helistata nii hilisel tunnil ilma põhjuseta.

„Leili, mul on su abi hädasti vaja. Lota tunneb end halvasti ja vajab tilgutit. Kas saad tulla?“ küsis Lauri äreval toonil.

Lota oli Lauri vana koer, kelle Leili oli leidnud tänavalt ja viinud sõbra hoole alla, et anda loomale parem elu.

„Ma korjan end kokku ja tulen kohe,“ vastas Leili, mõeldes, et oleks hea Markole teada anda, et teda pole kodus. Ent Marko telefon oli väljas, mis tekitas veelgi enam ärevust. Leili sõitis kiiresti Lauri juurde ja juba pärast esimest tilgutit tundis Lota end paremini.

Leili otsustas Lauriga kohvi juua, et natuke aega koera tervist jälgida. Sirvides sotsiaalmeediat, märkas ta ootamatult Marko fotot teise naisega ja allkirjaga „Puhkus kallimaga“. Leili tundis, kuidas süda põksus rinnus.

„Äkki see on lihtsalt fotomontaaž?“ küsis Leili, näidates pilti Laurile.

„Võimalik on kõike, kuid pilt tundub tõ

ene. Tänapäeval saab palju fotosid töödelda, kuid siin ei paista märke redigeerimisest,“ vastas Lauri, nähes tema murelikku nägu.

Leili otsustas saata võõrale naisele sõnumi: „Väga ilus pilt. Kas te olete kaua koos puhkust nautinud?“ Kohe pärast sõnumi saatmist kahetses ta seda, kuid vastust tuli oodata hommikuni.

Hommikul sai Leili vastuse Marilt: „Aitäh komplimendi eest. Oleme koos puhkusel lühikest aega, kuid suhtes juba pool aastat. Mul on hea meel teiega tutvuda. Olen juba ammu palunud Markot, et ta tutvustaks mind oma vanema õega, kuid ta ei kiirustanud. Tore, et te ise kirjutasite.“

„Vanem õde?“ – mõtles Leili. Talle jäi üle vaid soovitada Maril vaadata Marko passi ja kontrollida ta tegelikku vanust. Südames valutas – Leili ei suutnud uskuda, et Marko teda petab.

Vahepeal, kui Marko oli spaas, otsustas Mari uurida ta dokumente. Tõe avastamine ajas tal pisarad voolama. „Ma poleks isegi teda vaadanud, kui oleksin teadnud, et ta on abielus,“ vabandas Mari videokõne ajal Leili ees. Mari palus, et Leili ei ütleks Markole midagi, et tal oleks võimalus „üllatust“ valmistada.

Õhtul kutsus Mari Marko restorani. Korraldades romantilise õhtu, võttis ta mikrofoni ja avaldas oma „armastuse“. Marko, enesekindel, lähenes lavale, kui Mari kuulutas kõigile: „Lõpuks olen leidnud inimese, kelle ma oma südamesse lasen!

Marko, ma olen valmis sinu naiseks saama.“ Seejärel kutsus ta registreerija ja Marko hakkas otsima vabandusi dokumentide puudumise kohta. Mari hoolitses selle eest, et tema pass antaks registreerijale. Marko ehmatas, kui kõik kuulsid tema saladust.

Kui Marko koju naasis, ootas teda järgmine üllatus – tühi korter ja hüvastijätukiri Leililt. Ta proovis helistada naise vanematele, kuid nad ei vastanud.

Kuu aega hiljem lahutasid nad. Lauri tunnistas lõpuks, et on Leili juba ammu armunud. Ta ei survestanud teda, kuid andis mõista, et oleks õnnelik, kui nad koos uue elu alustaksid. Leili mõistis, et just Lauriga võib ta olla tõeliselt õnnelik – nende elud olid ammu põimunud.