Kui märkasin, et mu eaka naabri pojad olid ta täiesti unustanud, otsustasin neile sõnumi kirjutada. Kuid sellist vastust ma ei oodanud

Me kõik teame, kui kiiresti aeg möödub, eriti kui oleme igapäevaelu rutiiniga hõivatud. Kiirustades unustame sageli need, kellele on meie tähelepanu ja hoolimine nii vajalikud.

Nii juhtus ka minu naabriga – sooja ja lahke naisega, kes oli alati valmis aitama. Ta elab üksi ja, nii palju kui ma teadsin, on tal kaks täiskasvanud poega, kes elavad teistes linnades. Varem käisid nad vahel külas, kuid nüüd – oleks justkui täiesti tema elust kadunud.

Alguses arvasin, et nagu paljudel, pole neil lihtsalt aega. Kuid varsti hakkasin märkama, kuidas mu naaber kõnnib üksinda õues, istub mõnikord pingil ja vaatab kaua kaugusse.

Tema silmis ei olnud lihtsalt kurbust – seal oli midagi sügavamat, midagi, mis pani mu südame kaasa tundma. Tundus, nagu ootaks ta, et keegi kohe nurga tagant välja ilmub ja teda hüüab, või vähemalt helistaks telefon, et kallima hääl teda soojendaks.

Ma ei suutnud enam tema üksildust vaadata ja otsustasin ühel õhtul tema poegadele kirjutada. Võib-olla nad lihtsalt unustasid, olles oma muredesse mattunud, ja vajavad ainult meeldetuletust?

Mul olid nende numbrid – naaber oli palunud mul need igaks juhuks üles kirjutada, kui kunagi abi peaks vaja minema. Ja nii kirjutasin, julgust kokku võttes, neile sõnumi.

Valisin lihtsad, kuid ausad sõnad: rääkisin, kuidas nende ema igatseb neid, kuidas ta kõnnib üksinda, ootab, vaatab telefoni ja loodab kõnet.

Kirjutasin, et iga päev on talle täis ootust, et tal on nende suhtlemisest väga puudu ja et võib-olla muudaks nende lühike sõnum või külaskäik ta palju õnnelikumaks. Ma isegi ei teadnud, kas ma vastust saan. Lihtsalt tundsin, et nii on õige.

Vastus tuli peaaegu kohe. Kui avasin sõnumi, olin üllatunud. Üks pojadest kirjutas, et ta muidugi armastab oma ema, kuid tal on tõesti palju tegemist: töö, pere, lapsed, kohustused.

Ta tänas mind siiralt meeldetuletuse eest ja ütles, et püüab teda lähiajal külastada. Mul oli hea meel, et tema sõnad olid ausad ja et ta mõistis olukorda.

Kuid teise poja vastus vapustas mind kõige rohkem. Tema sõnad olid palju sügavamad, kui ma ootasin. Ta kirjutas süütundest, mis teda kogu aeg kummitas.

Ta kartis tagasi tulla, sest tundis, et on oma ema alt vedanud, ei vastanud tema ootustele. Paistis, et aastate jooksul oli tekkinud nii palju ebamugavust, et isegi lühike visiit oli talle piin.

Tema sõnad puudutasid mind sügavalt: välise ükskõiksuse ja külmuse taga peitus nii palju valu ja kahetsust.

Möödus veidi aega ja varsti nägin naabri maja ees seisvat autot. Üks tema poegadest tuli siiski külla ja tema rõõm oli piiritu. Ta muutus jälle selleks naiseks, keda ma mäletasin: säravate silmadega, kerge sammuga ja sooja tänuliku naeratusega.

Teine poeg ei tulnudki, kuid mõnikord näen, kuidas ta naeratab telefoni lugedes. Ta rääkis, et nüüd kirjutavad nad teineteisele palju rohkem kui varem.

See lugu tuletas mulle meelde, et mõnikord piisab ainult ühest sammust, et jää sulatada. Lihtne sõnum, telefonikõne või siiras vestlus võivad tagasi tuua soojuse ja läheduse, mis tundus olevat kadunud.

Jah, me ei saa kõiki muuta, kuid me saame muuta midagi enda sees ja enda ümber. Ja võib-olla meenub kellelegi, nagu nendele poegadele, kui oluline on lähedaste kõrval olla – isegi kui mitte füüsiliselt, siis vähemalt hingega ja hoolivusega.