Mees survestab mind, et me ei tohiks laste pärast lahutada. Kuid ma arvan, et just nende pärast peaksin lahutama

Mees jõi juba poissmeheks olles. Mitte suurtes kogustes, kuid kui ta jooma hakkas, kadus kaheks päevaks. Ta ei tundnud oma piire üldse ja olles purjus, ei suutnud ennast kontrollida. Ta ei kakelnud, ei olnud ebaviisakas, aga tegi igasuguseid tobedusi.

Ta võis lihtsalt kuhugi ära minna ja raha koos dokumentidega kaotada. Kaduda paariks päevaks ja siis ilmuda, justkui poleks midagi juhtunud. Üks kord suutis isegi teise linna minna.

Nooruses jõi ta harva, seega tundus mulle, et see möödub ajaga. Täpsemalt, arvasin, et saan talle aidata sellega hakkama saada. Ütlen ju – nooruslik maksimalism töötas. Kedagi ei kuulanud, kuigi mind hoiatati, et sellest midagi välja ei tule.

Aga mees jõi, palus andeks ja lubas, et nii enam ei tee. Ja mina uskusin. Kuid mõne kuu pärast kordus kõik uuesti. Ja minu vanemate hirmuks valmistusin abielluma selle mehega.

Meie pulmas ei joonud ta, sest lubas mulle. Olin erakordselt uhke, minu jaoks oli see märk, et ta on muutumas ja meil algab uus elu. Kuid juba kahe päeva pärast nägin, et lubadused jäävad lubadusteks ja inimene ei muutu silmapilkselt.

Aja jooksul lisandusid nendele alkoholilistele seiklustele ka teised probleemid. Oma omaduse tõttu ei püsinud mees ühelgi töökohal kaua. Läks tööle, töötas paar kuud, siis “sattus pudeli otsa” ja kadus paariks päevaks. Loomulikult ei vajanud tööandjad

sellist töötajat. Sundisid lahkuma.

Tööd kahe eest pidin tegema mina. Kui esimestel aastatel püüdis mees veel midagi parandada ja võidelda, siis hiljem piirdus ta juhutöödega. Ta oli rahul – korter on minu, on koht, kus elada. Kodus on alati toit olemas, puhkuseks teenib ta endale, miks siis mitte elada? Ja sel ajal muutusid joomahood aina pikemaks.

Sain aru, et lisaks palumistele on vaja midagi veel. Mees käis isegi kodeerimas, kuid mulle tundub, et ta pettis. Kuigi pärast selliseid avaldusi ei joonud ta siis pool aastat üldse. Sel ajal jäin isegi rasedaks, arvasin, et nüüd on kõik lõpuks korda läinud.

Aga kui mees sai teada, et meil on lapsed, “murdis ta jälle ära”. Kuigi arvasin, et see on võimalik ainult negatiivsete elamuste tõttu, selgus, et tal oli vaja lihtsalt sobivat põhjust. Ja ta leidis selle.

Järgmised viis aastat hoidis meie pere minu visadus, lootus helgele tulevikule ja minu vanemate abi. Ämmast polnud mingit kasu. Ta arvas, et minu pärast joob tema poeg. Ta pole teda varem sellises seisundis näinud, kodus ei käinud ta kunagi nii hulluna nagu pärast tudengipidu.

– Lasid mehel käest, nüüd on see sinu rist. Mina kasvatasin normaalse inimese, ta hakkas langema sinu pärast!

Selgitada, et minu pärast hoiab ta veel kuidagi end vee peal, oli mõttetu. Tal on ju mugav kogu süü minu peale lükata, miks siis kuulata muid versioone.

Hiljuti mõistsin lõpuks, et oodata pole mõtet, midagi ei muutu. Esitasin mehele ultimaatumi – kas ta lõpetab oma joomise, kui vaja, saab ravi, või ma lahutan. Ja siis solvus mees minu peale.

– Kas tahad lapsed isata jätta? Mis ma sulle nii halb olen? Miks sa mind alkohoolikuna kujutad?

Selgitan, et kui ta on kaine, on ta suurepärane inimene. Kahju ainult, et ta on kaine aina harvemini. Pealegi ei saa vanemad meid alati aidata, aga viie aasta jooksul pole ta leidnud normaalset tööd. Mina olen aga juba väsinud peret üksinda ülal pidamast.

Ausalt öeldes ei oodanud ma, et mees solvub, sest – mis tal oleks solvuda? Et ma nii palju aastaid talusin tema joomist? Et tahan normaalset perekonda? Et sunnin teda hävitavast harjumusest loobuma?

– Sa ei saa mind lastest lahutada, nad armastavad mind ja mina armastan neid!

Lapsed on veel väikesed, nad ei saa hästi aru, et isa joob nagu hobune. Neile on ta hea ja lõbus isa, kes mängib nendega, lubab seda, mida ema keelab, räägib muinasjutte. Aga ainult siis, kui ta on kaine. Ja neid perioode, kordan, jääb järjest vähemaks.

Mul on kaks tütart, kellele ma ei taha oma näitega näidata, et tuleb alkohoolikut taluda. Kuigi ta pole agressiivne, ei ole see põhjus jätta kõike nii, nagu on. Ta on hea isa – kuni on kaine, mäletab tütreid, kuid kui tõstab klaasi, siis enam keegi muu talle tähtis pole.

– Kui sa nii väga armastad tütreid, siis pärast lahutust lõpeta joomine, leia normaalne töö ja näita, mida sa nende heaks teha suudad. Praegu on sinu sõnad vaid sõnad, – panin sellele vestlusele punkti ja viisin lahutuspaberid sisse.

Mees ütleb, et teen suure vea, lahutades teda lastest, et tõeline ema nii ei teeks. Aga ma arvan, et tegutsen laste huvides.