– Ta pole tema vääriline, mitte sellist poega kasvatasin, – ema uhkustab, et rikkus venna pulmad

Ema käib rahulolevana ringi, kuigi põhjus selleks on küsitav. Ema tegi kõik, et minu venna pulmad ei toimuks. Ta, muidugi, pole ka ise paremini käitunud – võiks käituda nagu täiskasvanud mees, mitte emme poja moodi, kuid ema rolli tema suhete lõhkumisel ei saa eitada. Aga ema ideest ei tulnud midagi head välja ja miks ta rõõmustab, ma ei mõista.

Mul on 45 aastat ja mul on noorem vend Karl, talle sai just 30 aastat. Võib öelda, et venna kasvatasime meie koos emaga, kuna isa suri, kui vennal oli kolm aastat.

Ema kasvatas vennast emme poja, aga mina oma noore ea tõttu ei saanud talle selles tobeduses takistuseks olla. Muidugi, hiljem selgitasin vennale, et mitte kõik, mida ema räägib, ei ole vaieldamatu tõde, aga juba oli liiga hilja. Ema domineerimise juured olid sügavale kinnitunud. Kuigi vahel vend siiski julges mässata ja mina toetasid teda. Kuid ema summutas need mässud kiiresti.

Kui vend kasvas suureks, sai ema jaoks kõige olulisemaks, et poeg ei tooks koju suvalist tüdrukut. Selle kategooria alla langesid, mulle tundub, kõik naissoost isikud. Igasühes leidis ema puudusi, mida ta tahtlikult Karlile suurendas.

Ja siin on vend täiskasvanud mees, omandanud hariduse ja seisab kindlalt oma jalgadel. Selle mõttes, et tal oli töö, mis suutis ära toita teda ja tema pere. Seega polnud üllatav, kui ta teatas, et kavatseb abielluda.

Ema haaras südamest ja alustas tuttavat laulu, et see on väga vara. Et vend on alles nüüd ellu astunud, pole veel ringi vaadanud ja kohe tormab end aheldama. Kuid tundub, et Karl oli otsustanud kindlalt, mistõttu ema otsustas taanduda, kuigi ajutiselt.

Ta isegi oli nõus tulevase minia juurde kohtuma. Kuigi mina püüdsin venda veenda sellest sammust loobuma. Milleks tiigrit asjatult torkida? Oleksid kohtunud pulmas, poleks midagi hullu. Aga vend tahtis teha kõik õigesti, saada ema heakskiitu, näidata pruuti. Näitas.

Ema kohtus võimaliku minia, naeratas talle, ja siis hakkas aeglaselt, kuid kindlalt oma poja suhet lõhkuma. Kas palju noortel on vaja, et hakata tülitsema? Nad polnud veel kokku kasvanud, polnud õppinud partnerit kuulama. Ema kasutas seda ära, tal pole esimene kord sellist trikki teha.

Siin ütles midagi, seal solvas pruut, siin keeras poja üles – ja nii lahutas nad kuuga. Lõplik punkt oli, kui ta sisendas vennale, et kui nad nii sageli tülitsevad, siis pole neil veel vaja abielluda. Ta andis selle mõtte oma tüdrukule edasi, kes tegi loomuliku sammu – saatis Karli koos emaga kaugele ja igaveseks.

Ema triumfeeris – päästis pojakese sellisest ka

htlasest naisest.

– Ta polnud tema vääriline. Pole hinge taga midagi, ega midagi endast ka ei kujuta. Ja kuhu nad pärast pulmi oleksid läinud? Minu juurde oleks tulnud? Ei aitäh, pole mulle siin mingit võõrast tüdrukut vaja! Oleks üürile läinud? Nii ma tõesti oleks poja lasknud minna!

Mille üle siin rõõmustada. Pärast seda, kui Karli pulmad luhtusid, hakkas ta jooma. Noh, ühe päeva joob, kaks päeva. Aga varsti saab kuu, kui vend on alkoholi küüsis. Praegu käib tööl, noor organism peab vastu, kuid see on väga murettekitav märk, kuna meie isa oli alkoholile väga kalduv.

Aga ema ei näe justkui probleemi. Ütleb, joob ja lõpetab. Tõesti, mida muretseda, et poeg ennast hukka joob, peaasi, et ei abiellunud.