Õde otsustas lapse endale sünnitada, kuid vanemad ütlesid, et nad sellist lapselast ei tunnista

Vanemad otsustasid vanaduspõlves täielikult hulluks minna. Õde ütles, et kavatseb sünnitada lapse endale, mille peale meie ema ja isa teatasid, et sellist lapselast nad ei tunnista. Millist “sellist”? Laps, kes on sündinud väljaspool abielu. Varem ei olnud nad kunagi nii käitunud. Võib-olla on see vanadusega seotud muutus?

Mu õde Liina on täiskasvanud inimene, ta on 37-aastane. Ta elab oma korteris, toetab end täielikult ise ja isegi aitab vanemaid. Tal läheb hästi, välja arvatud isiklikus elus.

Tema endiste armastatute hulgas oli nii kodutüranne, emapoegi ja isegi üks narkomaan. Ta väljus nendest suhetest alati suure valuga.

Liina on alati olnud perele orienteeritud, mistõttu sattuski pidevalt ebaõnnestunud suhetesse. Ta soovis, et iga suhe oleks eluaegne, ega kohtunud kellegagi, kellega ta ei tahaks abielluda. Ainult üks kord ja elu lõpuni.

Meie vanemad rõhutasid alati, et suhteid tuleb hoolikalt luua, muidu saad “käest kätte läinud” maine. Ei saa öelda, et nad oleksid olnud väga ranged või moraalselt karmid, aga püsivate suhete põhimõtte nad sisendasid meisse põhjalikult. Seetõttu hoidis Liina oma ebaõnnestunud suhetest kinni viimse hetkeni.

Aga pärast seda, kui ta vajas kõrvalist abi, et toime tulla suhete tagajärgedega, hakkas ta mõtlema, kas tal on üldse vaja meest enda kõrvale.

– Mõtlesin, et aastad lähevad, mu printsid muutuvad kärnkonnadeks, mõnikord isegi millekski halvemaks. Ma ei lähe nooremaks, aga tahaks siiski perekonda. Perekond pole ju ainult mees, vaid ka lapsed. Nii et otsustasin, et tahan last endale sünnitada. Ma tean isegi, kellelt, – jagas Liina oma mõtteid minuga.

Mingitest suhetest, peale intiimsete kindlal eesmärgil, polnud juttu. Tulevase lapse isale ta ka midagi ei rääkinud. Ta saavutas lihtsalt kauaoodatud kaks triipu ja katkestas suhtlemise.

Kui sai selgeks, et õde on rase, otsustas ta sellest vanematele rääkida. Keegi ei oodanud, et nad õnnest lakke hüppaksid, aga selline reaktsioon oli isegi nende jaoks liiast.

– Nii et nüüd sa jäid rasedaks teadmata, kellega ja kavatsed sünnitada abieluvälist last meie lapselapseks?! – karjus ema.

Mina ja õde olime šokeeritud ema sellisest reaktsioonist; varem ta ei olnud lubanud end meie ees vanduda. Liina selgitas, et tahab sünnitada lapse endale, sest ei ole kindel, kas ta üldse kunagi abiellub, aga lapsi tahaks.

– Mis vahet teil on, et tal meest ei ole. Laps on ju siiski tema laps, teie tütre laps. See tähendab, et see on teie lapselaps, – proovisin vanematele selgeks teha.

Isa hakkas lausa jalgu trampima, teda vihastas minu repliik. Siis saatsid vanemad mind ja Liinat oma kodust välja. Tema – sest ta on rase ja pole abielus, mind – sest ma toetan teda ja olen samasugune halb nagu tema.

Liina on juba viiendal raseduskuul, aga vanemad ei suhtle ei temaga ega minuga.

Liina loodab veel, et pärast lapse sündi vanemad annavad andeks, kuid mina valmistun pigem kõige halvemaks. Ma ei jäta oma õde igal juhul, aga vanemate osas ei ole ma nii kindel.