Tee head: otsustasin viia võõra vanaema vanadekodust oma koju, kuid ükski mu sõber ei kiitnud mu tegu heaks

Elus on hetki, mis panevad meid tegema valikuid, mille tähendust ei pruugi kõik mõista. Minu tegu oli üks neist.

Olen kindel, et paljud minu vanuses naised mõistavad mind, kui nad seda loevad: mu lapsed on täiskasvanud, oma elu on kindlates rööbastes ja tundub, et minu elus pole kohta uutele kohustustele. Kuid üks juhuslik hetk pani mind mõtlema ja otsustama minna harjumuspärastest ootustest kaugemale.

Kõik algas tavalisest külaskäigust. Läksin kord hooldekodusse külastama tuttavat, kellega varem sageli ühistel üritustel kohtusime. Sel päeval tundsin eriti tugevalt, kui raske on vanainimestel, kes on oma mõtetega üksi jäänud, kui valus on näha nende tühje, kurbi pilke.

Kohtasin seal üht eakat naist — Annet. Tema pilk oli täis üksindust ja kurbust, mis ei lahkunud mu meelest ka siis, kui olin koju jõudnud.

Algul üritasin teda aeg-ajalt külastada, lihtsalt selleks, et temaga juttu ajada. Ta tervitas mind ettevaatliku naeratusega, justkui kartes eksida, et ma rohkem ei tulegi.

Ja iga kord, kui ma lahkusin, seisis Anne vaikselt ukse juures, kartes minu käest lahti lasta. Siis tekkis mõte: ehk saan ma midagi enamat teha?

Kui ma oma idee lähedastele ja sõpradele välja ütlesin, oli nende reaktsioon täiesti ootamatu. „Kas sa oled hulluks läinud?

Milleks sul seda vaja on? Sul on ju oma lapsed, oma pere, miks sa tahad endale sellist koormat võtta?” — keegi ei mõistnud, miks ma tahan võtta endale selle vastutuse.

Kuid ma ei suutnud unustada tema nägu ja tema silmades peegelduvat sügavat vaikust. See tunne oli tugevam kui kõik argumendid.

Otsus viia Anne enda juurde ei olnud nii lihtne, kui ma esialgu arvasin. Tuli talle tuba ette valmistada, üle vaadata igapäevarutiin ja leida kompromiss lähedastega, kes minu teos ikka kahtlesid.

Kuid niipea, kui ta mu kodu uksest sisse astus, tundsin, et tegin õige otsuse. Tema silmis, kus varem elas kurbus, säras nüüd tänulikkus ja soojus.

Iga päev nägin üha rohkem, kuidas Anne muutub. Ta hakkas jälle huvituma asjadest, mis talle kunagi rõõmu pakkusid: rääkis lilledest, loodusest, jagas väikeseid rõõme.

Tema tervis paranes, ta justkui ärkas ellu, leidis uue jõu. Ja mina mõistsin, et head tehes ei pea alati otsima mõistmist. Mitte kõik ei suuda mõista, miks keegi otsustab võõrale inimesele abikäe ulatada.

Aeg on möödunud ja nüüd tagasi vaadates mõistan: see päev, mil otsustasin tegutseda vaatamata sõprade arvamusele, oli üks mu elu tähtsamaid. Lõppude lõpuks tuleb teistele tehtud headus alati tuhandekordselt tagasi — olgu siis lihtsalt tänuliku pilgu või sooja sõna näol.