Viimane truud koera pilk, kellel jälle ei vedanud. Tema süda on murtud, kuid ta loodab ikka veel, et keegi armastab teda ja ei jäta teda maha

Tema nimi oli Max. Kuldne labrador pehme, sileda karvaga, mis kutsus end paitama, embama ja leidma selles lohutust. Max oli koer, kelle jaoks armastus ja truudus olid elu mõte.

Ta oli alati kõrval, valmis kallistama ja oma toetavat õlga pakkuma, kui keegi peres tundis end kurvalt või väsinult. Kuid nagu selgus, ei leidnud tema armastus ja truudus alati vastust inimeste südametes.

Täna seisab Max ülekäiguraja ääres, rihmaga kinni seotud. Tema pilk on hüvastijätt, täis vaikset valu ja kurbust. Ta vaatab oma endiseid omanikke, neid, keda ta veel eile pidas oma pereks, vaikse küsimusega: „Miks?“ Tema suurtes, tarkades silmades on nii palju lootust ja samal ajal pettumust, et sellest on võimatu mööda vaadata.

Ta ei saa aru, miks ta jälle peab hüvasti jätma, miks teda jälle reedavad need, keda ta usaldas.

See ei ole esimene kord, kui Max satub sellisesse olukorda. Ükskord on ta juba läbi elanud reetmise, kui tema esimesed omanikud, teadmata põhjusel, jätsid ta varjupaika. Siis ei suutnud Max pikka aega mõista, mis juhtus.

Ta ootas neid, kuulas samme, lootis, et nad tulevad tagasi ja viivad ta koju. Kuid möödusid nädalad, kuud, ja Max leppis lõpuks teadmisega, et keegi ei oota teda.

Hiljem ilmus teine pere, kes tõi tema ellu valguse. Nad viisid ta koju ja Max tundis end jälle vajalikuna ja armastatuna. Ta kiindus kiiresti nendesse uutest inimestesse, püüdes kõigest väest näidata, kui truu ja hea sõber ta on.

Ta jooksis laste järel, tõi neile palli, lamas nende jalgade juures, kui nad televiisorit vaatasid, ja rõõmustas iga kord, kui nad koju tulid. Ta tundis jälle, et tema koht on siin, et nüüd on ta osa millestki tähtsast.

Aga täna varises tema maailm jälle kokku. Omanikud tõid ta siia, elavale tänavale, ja rahulikult, peaaegu ükskõikselt jätsid ta maha, öeldes, et nüüd läheb Max uude koju.

Ta ei saa aru, mida see tähendab. Ta seisab lihtsalt paigal, vaatab nende järele ja loodab, et nad pööravad ümber ja tulevad talle järele. Kuid sammud eemalduvad ja iga samm justkui rebib temast väikese osa südamest.

Max ei saa aru, mida ta valesti tegi. Mille eest teda karistati? Ta oli ju alati kõrval, vaatas neile truult otsa ja kiirustas appi. Tema silmad on täis lootust ja valu. Ta ei taha uskuda, et on jälle üksi.

Möödakäijad kõnnivad temast mööda teda märkamata ja Max vaatab lakkamatult nende kaugenevate inimeste poole, kes olid tema pere. Tema pilgus on nii palju pettumust ja igatsust.

Ta justkui püüab öelda: „Ma olin teile truu. Ma usaldasin teid. Ma kaitsesin ja armastasin teid kogu südamest. Aga te lihtsalt jätsite mu maha, nagu tarbetu asja.“

Võib-olla leiab ta peagi uue pere. Võib-olla ilmuvad jälle inimesed, kes annavad talle kodu. Kuid iga kord, kui teda reedetakse, kaob väike osa tema usust inimestesse. Ta tahab uskuda, et ühel päeval leidub keegi, kes jääb tema juurde igaveseks, kes ei jäta teda võõrale tänavale ootama.

Max seisab üksinda, elaval tänaval, võõraste inimeste keskel, ja tema südamesse on taas asunud tühjus. Tal seisab ees kohtumine uue eluga, kus võib-olla leidub koht armastusele, kuid praegu seisab ta lihtsalt ja vaatab, suutmata lahti lasta lootusest, et keegi minevikust tuleb ikkagi tema järele.