Kui isa tõi uue naise koju, valmistusin halvimaks. Kuid tegelikkus lõi mind pahviks!

Pärast vanemate lahutust harjusin kaua uue eluga. Ema lahkus ja me jäime isaga kahekesi. Noorukina kartsin väga, et meid ootab ees ainult külmus ja üksindus. Kuid selgus, et see oli alles algus.

Ühel päeval teatas isa, et tal on „sõbranna” ja et ta võib varsti meie juurde külla tulla. Ma olin kohe valvel: olin kuulnud nii palju lugusid sellest, kuidas „uus naine” püüab majas kõik enda kätte haarata ja visata välja kõik, mis talle ette jääb, sealhulgas ka eelmiste abielude lapsed.

Kui Maarika esimest korda meie uksest sisse astus, valmistusin halvimaks. Ta oli täiesti erinev minu emast – vaoshoitud, vaikne ja pisut karmi pilguga, mis, nagu mulle siis tundus, uuris iga meie kodu detaili. Pigistasin hambaid kokku, et mitte näidata, et ta mind hirmutas. Tema ilmumine tundus millegi halva algusena ja olin valmis end kaitsma.

Kuid kõik läks teisiti. Esiteks üllatas mind, et Maarika ei kiirustanud perenaise kohta hõivama. Ta isegi püüdis olla märkamatum, käies ainult nädalavahetustel, kui mul olid oma tegemised.

Isa kutsus ta õhtusöögile ja ta pakkus kohe abi toiduvalmistamisel. Tegelikult ei vajanud ta erilist abi – tema valmistatud toidud olid nii maitsvad, et sõin oma taldriku tühjaks ja küsisin iseenesest veel juurde. Sel hetkel oli see lihtsalt meeldiv üllatus, kuid ma ei teadnud veel, et see oli alles algus.

Peagi hakkas Maarika sagedamini külas käima. Isa säras tema kõrval, kuid mind piinasid endiselt kahtlused. Ühel päeval märkasin, et tema pilk peatus meie elutoa perefotodel.

Mind läbis mõte, et ta võtab need maha ja asendab millegagi, mis on tema oma. Mu peas läks kohe ohutuli põlema. Kuid järgmisel päeval juhtus midagi ootamatut: Maarika tõi kaasa oma albumid. „Ma arvan, et sulle oleks huvitav teada, kuidas mina kasvasin, minu vanemad, sõbrad,” pakkus ta mulle naeratades.

Veetsime terve õhtu tema vanu fotosid vaadates. Ta rääkis lugusid oma lapsepõlvest, noorusest ja esimesest abielust. See õhtu muutis minu suhtumist temasse.

Sellest ajast alates ootasin tema külastusi huviga. Maarika ei püüdnud mulle midagi peale suruda, ei näidanud ette, kuidas elama pean, ega püüdnud saada „teiseks emaks”.

Ta lihtsalt oli olemas, kui seda vaja oli. Rasketel hetkedel, kui midagi muretsesin, näiteks kooli pärast, oskas ta mind toetada vaid pilgu või lühikese nõuandega. Ta ei üritanud kunagi ema asendada, kuid temast sai keegi, keda võisin tõeliselt austada.

Ühel päeval märkasin, kuidas ta meie kodu koristab – mitte kohusetundest, vaid armastusega, justkui see oleks tema oma kodu. Lõpuks mõistsin, et ta ei ürita meilt midagi ära võtta, vastupidi – ta annab osa endast meie kodule, et see muutuks kõigi jaoks hubasemaks.

Aja jooksul tundsin, et lakkasin ootamast halvimat sellelt naiselt. Ta tõi meie ellu korra ja hoolitsuse, millest meil isaga oli nii puudus. Ja mis kõige tähtsam – ta suutis hoida minu usaldust ja austust, rikkumata mälestusi minu emast.

Kui Maarika lõpuks meie juurde kolis, ei tundunud ta mulle enam võõrana. Jah, ta polnud see võõrasema, kellena teda alguses ette kujutasin, ja see oli ilmselt tema tugevus.