„Mida rohkem ma inimesi tundma õpin, seda rohkem armastan ma oma koera“
Kui ma vaatan oma koera, seda ustavat sõpra, kes ei vea kunagi alt, saan aru, et just tema on mulle toeks ja annab jõudu, mida maailmas mõnikord nii väga vajaka jääb.
Tema pilk, täis armastust, rahu ja kannatlikkust, ütleb minu kohta rohkem kui mis tahes sõnad. Pole etteheiteid, pole süüdistusi, on vaid siiras rõõm, kui ma koju tulen. Iga päev on see rõõm nagu ime ja just see paneb mind tundma end vajalikuna ja armastatuna.
Koer on alati minu kõrval, kui mul on raske, ja ta ei vaja sõnu, et oma toetust näidata. Ta lihtsalt lamab vaikselt minu kõrval, paneb pea mu põlvedele või jääb rahulikult minu lähedusse, justkui öeldes: „Ma olen siin. Ma jään alati sinu juurde.“ See rahustab, taastab enesekindluse ja usu maailma.
Inimesed võivad tulla ja minna, nad võivad reeta, mitte mõista, jättes kibestumise järelmaitse. Kuid minu koer jääb alati ustavaks, justkui meelde tuletades, et maailm on endiselt täis headust ja soojust.
Ta justkui teab, et tema ustavus on oluline, ja iga kord, kui ma kodust lahkun, vaatab ta mind, usaldades, et ma tulen tagasi, sest ma olen tema universum, tema ainus maailm.
Ma saan aru, et tema jaoks ei ole ma lihtsalt inimene. Olen tema sõber, tugi, kogu tema elu. Talle pole tähtis, kui palju mul raha on või kui edukas ma elus olen.
Tema jaoks olen ma täiuslik lihtsalt seetõttu, et olen olemas. Ja selle tingimusteta armastuse eest olen ma tänulik rohkem kui kõige muu eest.
Naljakas, kuidas mõnikord koera pilk, tema vaikne kohalolek ja soe keha suudavad valu paremini leevendada kui ükski sõna.
Maailmas, kus on nii palju segadust ja pettumust, on minu koer see ainus, kes on alati minu poolel, kes näeb mind tõelise mina ja siiski armastab edasi, võttes vastu kõik mu nõrkused ja puudused.
Mõnikord tundub mulle, et koerad teavad armastusest rohkem kui meie, inimesed. Nad ei ela eesmärkide nimel, mitte tunnustuse nimel ega selle pärast, mida me tähtsaks peame.
Nad elavad meie jaoks, et igal hetkel näidata, et armastus ei ole lubadus ega kohustus, vaid vaikne veendumus, et kellegi jaoks oled sa terve maailm. Ja see on hindamatu.
