Ta kaotas kaalu ja kannatas haiguse käes, samal ajal kui tema mees nautis elu

Ma ei olnud oma endise kolleegiga juba aasta aega kohtunud. Ta teatas järsult oma lahkumisest ja kadus kõigi radari alt. Keegi ei hoidnud Margitiga kontakti. Me üritasime välja selgitada, mis teda ajendas töölt lahkuma, kuid ta ei soovinud oma lahkumise põhjuseid nimetada.

Me teadsime, et Margit oli leidnud endale kallima. Väga ilus mees, tõesti pole midagi öelda. Meie tüdrukud imestasid veel, kuidas selline nägus mees pööras tähelepanu tavapärasele naisele.

Kuid Margit oli väga lahke ja lihtne — ilmselt võitis ta sellega tema südame. Kuigi Margit oli veidi täidlase kehaga, sobisid lisakilod talle suurepäraselt.

Pärast Margiti lahkumist muutus töökoht igavaks. Ta oskas alati tuju tõsta ja kostitas kõiki koduse küpsetisega. Ma igatsesin tema naeru, kuid leppisin peagi olukorraga. Inimene tegi oma valiku — tuleb seda aktsepteerida.

Ja nii me kohtusime mõni päev tagasi Margitiga ootamatult kaubanduskeskuses. Öelda, et olin šokeeritud, on vähe öeldud. Ma ei tundnud teda äragi.

Ta oli väga kõhnaks muutunud. Suured tumedad ringid silmade all ja näos polnud mingit rõõmu. Õhukesed puusad paistsid peaaegu läbi seeliku. Kui mitte ruumikas pluus, oleks Margit näinud välja nagu s

kelett.

— Tere, Margit! — ütlesin.

— Tere, Kristi. Kuidas läheb?

— Kõik on hästi. Aga sul?

— Ka hästi.

Otsustasime astuda kohalikku kohvikusse, et veidi juttu puhuda. Kumbki meist ei kiirustanud kuhugi, nii et kasutasime võimalust pisut vestelda.

Endine kolleeg rääkis, et hakkas kaalust alla võtma pool aastat tagasi. Alguses oli rõõmus, et kilod nii kiiresti kaovad, kuid peagi märkas, et kaalulangus on kontrollimatu — ta kahanes silmnähtavalt.

Toitumine oli tavaline. Ei mingit dieeti ega sporti. Kuid kaal langes.

Kõik kumerused olid kadunud — Margiti keha muutus paari kuuga lamedaks. Ilmusid rangluud, väljaulatuvad puusad ja nägu omandas haiglase ilme.

— Kõik ümberringi ütlesid, kui tubli ma olen, et lõpuks võtsin end käsile. Aga mina muretsesin! Ma muutusin järk-järgult nahaga kaetud luukereks. Teised ütlesid, et kõhnus sobib mulle, kuid ma nägin, et mu välimus oli ebatervislik. Aga Paul oli õnnelik. Talle meeldis mind rohkem sellisena, — tunnistas Margit.

Varsti hakkas Margit kannatama tugevate peavalude käes. Hiljem kujunesid need probleemid seljaga — tal oli valus isegi seista. Isu kadus. Margit ei suutnud isegi ühe kotleti süüa — nagu oleks midagi maos seganud.

Talle piisas leivatükist, et tunda end täisväärtuslikuna. Peagi lõpetas endine kolleeg täielikult söömise. Tal piisas klaasist mahlast, et kõhtu täita.

— Mu ema hakkas muretsema. Ta otsustas mind arsti juurde viia, kuna mõistis, et see on mingi haigus. Alguses suunati mind gastroenteroloogi juurde. Seedetraktiga polnud probleeme, nii et meile soovitati pöörduda neuroloogi poole.

Minu seljavalusid ja migreeni selgitas ta närvilise kurnatusega. Ta soovitas pöörduda psühholoogi poole. Nii algas minu teraapia, — tunnistas Margit.

Selgus, et terviseprobleemid süvenesid tugeva stressi taustal. Margiti kallim osutus tõeliseks emotsionaalseks väärkohtlejaks, kuid Margit ei rääkinud sellest kellelegi. Närvipinge muutus tema jaoks tavaliseks, mistõttu ta isegi ei mõelnud, et kaotab selle tõttu kaalu.

— See kaal, mis mul praegu on, on juba taastunud, — ütles Margit.

Mõtlesin, et paljud meist elavad pidevas stressis. Me ei märka oma keha signaale ja talume sageli tugevat valu. Võimalik, et kannatame toksilise keskkonna tõttu.

Pidevad tülid peres, meeleolumuutused ja elu laste nimel — see kõik hävitab meie närvisüsteemi. Margit sattus täpselt sellisesse olukorda. Ta õigustas Pauli, öeldes, et ta ei tee seda meelega — see on lihtsalt tema iseloom ja suhtlemisviis.

Kui Margit üritas talle probleemist rääkida, kordas ta — meil on kõik hästi. Ta ei olnud valmis normaalseks dialoogiks. Mees väitis, et Margit lihtsalt provotseerib konflikte ja lõhub nende pere idülli. Ta keeldus uskumast, et suhtes on probleeme, ja ei tahtnud sellega tegeleda. Talle oli mugavam elada oma ideaalses maailmas.

Siis hakkas Margit ennast süüdistama, arvates, et ta on kõiges süüdi. Arvas, et ta pole Pauli väärt, kui talle alati midagi ei sobi. Et olukorda mitte halvendada, hakkas ta võtma rahusteid. Seetõttu algasid ka söömishäired.

Muide, olen sageli kuulnud meestelt, et naised muutuvad pärast pulmi närviliseks. Lihtsalt igapäevaelus on palju küsimusi, mida tuleb lahendada, kuid meestele ei meeldi sellega tegeleda. Suutmatus üksteist kuulata on selliste probleemide peamine põhjus.

Mu vanaema ütles alati, et kõik haigused tekivad närvidest. Ma ei uskunud teda, kuid pärast Margiti lugu muutsin oma arvamust. Loodan, et tal läheb kõik hästi. Väga tahan, et Margit oleks õnnelik.