Mina olen Tanel. Olen 47-aastane. Unistan lahutusest. Olen abielus olnud 20 aastat. Otsuse langetamine on raske, kuid kannatamiseks enam jõudu ei ole

Soovin oma naisega lahku minna, sest mul pole enam jõudu tema kõrval olla. Viimase aasta jooksul ei ole need mõtted mind päevakski rahule jätnud. Oleme olnud abielus 20 aastat, abiellusime veel noortena.

Me armastasime teineteist, kuid tunded on ammu jahtunud. Nüüd elame vaid ühise lapse nimel, kuid ka tema on juba täiskasvanu. Ehkki mulle tundub, et ta ei mõista meie otsust lahku minna.

Alguses ei unistanud mu naine lastest. Talle tundus, et minu sissetulek on liiga väike. Televisioonis on pidevalt saateid, kus näidatakse naisi, kes süüdistavad oma mehi madalate sissetulekute pärast. Ma ei aimanud pikka aega, et meie peres on sama olukord. Kuid siis jõudis mulle valgustus. Justkui arusaamine!

Hiljuti kolisid meie tänavale uued pered. Varem nägime ainult alkohoolikuid, kelle taustal paistis meie pere ideaalne. Pole ju kellegagi võrrelda! Meil pole peaaegu üldse sõpru ega sugulasi.

Nüüd on meil uued naabrid, kes aeg-ajalt käivad meil külas. Hakkasime sõbrustama peredena. Ma hakkasin märkama midagi nende kodudes. Abikaasad ei räägi kunagi halvasti oma kaaslastest, vähemalt mitte avalikult.

Aga minu naine halvustab mind kogu aeg teiste ees. Isegi tõstab häält. Muidugi tähendab see palju ja mul on ebamugav. Ma ei ole 20 aastat midagi sellist märganud. Üks asi on kodus riielda, aga teiste ees…

Võõrad inimesed jälgivad tema kärkimist. Kuhu see sobib? Või dramatiseerin ma üle? Naine räägib kõigile, et olen vaene, et tal tuleb üksi pere ülal pidada. Justkui poleks ma midagi saavutanud, isegi pojale ei suutnud korralikku haridust pakkuda.

Ta ütleb, et maksis meie korteris remondi eest. Kui teda uskuda, siis ainult tema tegi midagi meie pere jaoks. Justkui mul poleks selles mingit panust. Võib-olla pole ma sellele varem tähtsust omistanud, sest me ei suhelnud eriti teiste inimestega.

Minu palk on umbes 5 tuhat kuus ja kogu raha annan oma naisele, endale ei jäta midagi. Ta ise haldab meie rahandust. Maja ostsime minu raha eest, maksin viis aastat hüpoteeki.

Sellegipoolest me pidevalt tülitseme. Raha pärast. Naine teenib ainult 800 eurot. Ja ma pole kunagi huvi tundnud, kuhu ta selle kulutab. Mulle tundub, et isegi tema hääl on muutunud, muutunud ärritavaks, mitte enam selliseks, nagu varem.

Mul pole soovi temaga suhelda, teda puudutada. Kui midagi, siis süüdistab ja riidleb ta minuga. Kõik on mul valesti, igal pool olen eksinud. Aga tema on lihtsalt kuldne ja ideaalne. Nii me elamegi.

Varem olime lähedasemad ja armsamad, kuid nüüd on kõik muutunud… Ta ärritab mind. Ma ei suuda midagi parata. Ja ta ei kavatse teravaid nurki siluda, vaid tülitseb minuga pidevalt. Kuidas mitte ärrituda?

Ükskõik milline mu tuttavatest naistest käitub teisiti. Nende kõne on korralikum, nad on sõbralikud, lahked, viisakad – ei anna võrrelda mu naisega. Miks tema selline ei ole? Või on ta minust tüdinenud? Mul on tunne, et elan mitte oma elu, vaid juba kellegi teise oma. Ja see ärritab mind.

Ma pole veel otsustanud konkreetseid samme astuda. Mulle tundub, et kuskil sügaval sisimas armastan ma teda ikka veel, kuigi ta ärritab ja vihastab mind mõnikord. Kuid ma ei taha elada sellises pinges – mul pole jõudu taluda tema pahatahtlikkust.”