Päev enne pulmi kuulsin pealt peigmehe telefonikõnet. Ja pulmas korraldasin sellise etenduse – kõik külalised olid üllatunud

Päev enne pulmi kuulsin pealt peigmehe telefonikõnet. Ja pulmas korraldasin sellise etenduse – kõik külalised olid üllatunud

Päev enne pulmi tuli minu juurde minu parim sõbranna Mari ja me hakkasime rääkima minu peatsest abiellumisest. Sõbranna oli minu üle rõõmus ja naljatas, kuidas ma olin varem lubanud, et ei abiellu enne kolmekümnendat eluaastat:

— Mäletad, kuidas sa vandusid, et väldid perekonnaseisuametit, kuni oma äri üles ehitad?

Ma naeratasin ja vastasin:

— Kui sa kohtuksid Martiniga, tahaksid ka temaga abielluda. Vaata, milline nägus mees mul on!

Lisaks armastab ta mind väga ja mina teda ka. Tal on juba üks halb abielukogemus seljataga, aga meie lugu saab teistsugune olema, kuigi ma ei ole vastu sellele, et Martin oma tütrega kohtuks – see on ju tema laps.

Mari raputas pead ja soovitas irooniliselt veel kord mõelda, sest tema arvates näeb ühe jõuka perekonna ainsa tütre abielu kolmekümne kolme aastase ärivõimetu mehega kummaline välja.

Vestluse käigus märkasin äkitselt, et minu peigmehe auto sõitis hoovi, ja katkestasin sõbranna keset lauset:

— Lõpeta, kõik saab korda, ma jooksen Martinile üllatust tegema.

Läksin hoovi külgukse kaudu ja jõudsin elava heki taha peitu. Minu üllatuseks ei kiirustanud Martin autost välja, ta rääkis telefoniga üsna emotsionaalselt:

— Oota veel mõned kuud, ma ei saa ju lahutada kohe pärast pulmi, me pole veel saanud kokkuleppele Leeni isaga kõikides rahalistes küsimustes. Ta lubas investeerida minu firmasse korralikult, abistada, nagu sugulased ikka. Ja pärast seda, nagu plaanisime – lahutus ja oma teed!

Kuulasin ja ei uskunud oma kõrvu, ja siis, vaikselt, et mitte end välja anda, läksin tagasi majja. Oma tuppa jõudes ei seletanud ma sõbrannale, miks peigmeest ei tervitanud, ja kui Martin hiljem ise üles tuli, vabandasin end pruudikleidi proovi vajadusega, mida peigmees, nagu kombeks, näha ei tohi.

Seega jäi tal üle mind üksi jätta ja minna minu vanematega suhtlema.

Mari tundis, et midagi oli juhtunud, kuid ma ei hakanud talle oma „armsama“ öeldut seletama, ütlesin vaid, et kõik saab selgeks homme, pulmade ajal.

Peigmehega käitusin vaoshoitult, Martin küsis korduvalt, mis juhtus, aga mu ema rahustas teda:

— Su pruut lihtsalt närveerib, kui ta naiseks saab, rahuneb kohe maha!

Naeratasin, sest ema ei kahtlustanudki, et ma ei kavatse selle reetliku mehe naiseks saada…

Kuulasime Mendelssohni, kirjutasime alla ja sõitsime restorani. Juba pidustuste keskel, kui kõik külalised ja ka peigmees olid lõõgastunud, palusin mikrofoni ja torkasin suure restorani ekraani USB-mälupulga.

Mõne sekundi pärast nägid vaikinud külalised ilusat slaidiseanssi piltidest, mille olin võtnud Martini endise naise lehelt. Siin nad jalutavad pargis enne pulmi, siin nad on samas perekonnaseisuametis, kus me täna olime, siin on kaadrid mesinädalatelt, siin õnnelik isa tervitab oma naist ja tütart haiglast…

Kui ekraan pimedaks läks, teatasin külalistele ja jahmunud Martinile, et meil vaevalt midagi välja tuleb, sest kodus ootavad teda naine ja tütar ning seega tühistan meie abielu. Nüüdsest võib ta ennast vabaks pidada.

Vaikuses võis kuulda kella tiksumist, mis oli ekraani kohal, ja siis üritas Martin mulle midagi öelda, aga ma ei lasknud teda enda juurde, viibates uksele.

Isa, kes minu juurde tuli, lubasin homme kõik ära seletada, ja külalistele pakkusin jätkata pidu, lõõgastuda ja rõõmustada minu üle, et ma ei teinud viga, mida hiljem oleksin kahetsenud. Kuigi pettumuse kibedus on siiani alles, kuus kuud pärast „pulmi“…