Mu ema on alati olnud kõige olulisem inimene minu elus ja ma pole seda kunagi varjanud

Arvan, et paljude inimeste jaoks on ema kõige olulisem inimene elus, kes on pühendanud palju aega, et sind kasvatada ja aidata sul saada väärikaks inimeseks. Ma pole kunagi häbenenud öelda, et hindan oma ema väga, kuid mõned inimesed arvavad endiselt, et olen liialt oma emast sõltuv.

Pealegi olen sageli kokku puutunud inimestega, kes ütlevad, et ma pean lihtsalt suureks kasvama ja lõpuks oma emast lahti saama. Aga enne, kui minust selliseid asju rääkida, peaksite kõigepealt kuulma minu lugu.

Mu ema pidi mind üksinda kasvatama, sest isa jättis meie pere maha, kui olin alles laps. Ma nägin teda väga harva, sest suurema osa ajast veetis ta tööl, et mulle kõike parimat pakkuda ja minu kalli hariduse eest maksta.

Ma ei saa eitada fakti, et olen oma elus suuri saavutusi saavutanud ainult seetõttu, et ema on palju minusse investeerinud. Ta innustas mind pidevalt ja ütles, et ma ei laseks end häirida, kui mõned asjad alguses ei õnnestu.

Ma pole temalt kunagi kuulnud ühtegi kaebust, kuigi tema nägu oli sageli väga väsinud. Ma lihtsalt ei saanud aru, miks ta mingil hetkel ei saa endale puhkust lubada ja pärast pikka aega korralikult välja magada.

Muidugi oli ka selliseid olukordi, kui olin tema peale väga vihane või ütlesin talle haavavaid sõnu, kuid ema talus seda ja rahustas mind pärast iga tüli, sest ta ei tahtnud meie suhet rikkuda.

Alles nüüd suutsin mõista, miks ta minu pärast nii palju muretses. Tema panus minu saavutustesse on hindamatu. Ausalt öeldes arvan, et ma ei suuda kunagi kedagi teist nii väga hinnata kui oma ema.

Nüüd pean tegema kõik võimaliku, et mu ema ei peaks millestki puudust tundma ja alati end hästi tunneks, nii et loodan väga, et ta võtab vastu minu abipakkumise. Ausalt öeldes ei mõista ma selliseid lapsi, kes kasvavad suureks ja lihtsalt unustavad oma vanemad, nagu nad ei oleks neile kunagi midagi tähendanud.

Minu ema ei tahtnud viimase hetkeni oma töökohta maha jätta, arvates, et ta on väga väärtuslik töötaja, kuid pärast kuuekümnendaid eluaastaid hakkasid tema terviseprobleemid endast märku andma, mistõttu pidi ta regulaarselt haiglasse minema, et oma tervist jälgida.

Nüüd on ta pensionil ja ma vahel aitan teda rahaliselt, kui mul selleks võimalus on või kui ema ise palub abi. Mul pole üldse raske leida viit lisaminutit, et lihtsalt telefonitsi rääkida ja teada saada, kuidas ta end tunneb.

Kui abiellusin oma tüdrukuga, tundus mulle, et ta hakkab ema peale armukadedust tundma, sest veetsin temaga palju aega. Arutasime seda juba meie suhte alguses, nii et Maarja teadis ette, et minu ema on minu jaoks kõige tähtsam. Huvitaval kombel ütles mu armsam hiljem, et püüab ka endast kõik teha, et oma tulevasele ämmale toeks olla.

Pärast seda polnud meie peres kunagi mingit tüli minu ema pärast. Kõige enam üllatas mind see, et mu naisel ja emal õnnestus juba esimesel kohtumisel hästi läbi saada ja nüüd käituvad nad, nagu oleksid nad parimad sõbrannad.

Samuti tahan rääkida, et kui meil naisega tekkisid arusaamatused ja me hakkasime tülitsema, rääkisin sellest emale, ja ta oli alati Maarja poolel ning palus, et ma teda ei solvaks.

Veelgi enam, ema püüdis mulle selgitada, millistes olukordades ma valesti käitusin, sest ta mõistis oma miniat kõige paremini. Samal ajal ei püüdnud ema kunagi meie eest otsuseid teha, sest ta arvas, et oleme piisavalt täiskasvanud ja teadlikud inimesed, et kõik küsimused vanemate toeta ise lahendada.

Mõni aeg tagasi juhtus väga ebameeldiv olukord, kui Maarja ütles mulle, et kulutan suurema osa oma palgast ema abistamiseks ja et tema peab meie peret peaaegu oma raha eest üleval pidama. Olin selle avalduse üle väga üllatunud, kuid ei tahtnud naise sõnadele tähelepanu pöörata, sest ta võis selle öelda emotsionaalselt ja ilma eesmärgita kuidagi mõjutada minu suhteid emaga.

Mõtlesin ka sellele, et kui Maarja otsustab mingil hetkel lapse saada ja ma jätkan ema rahalist toetamist, võib meil puududa piisavalt vahendeid ühise elamise jaoks, kuna mina olen pere ainus toitja.

Veidi hiljem jäi ema tõsiselt haigeks, mistõttu pidin kiiresti tema juurde sõitma, et ta haiglasse viia, sest olin väga mures tema tervise pärast. Kuid koju naastes solvus naine mingil põhjusel ja ei tahtnud minuga probleemi arutada, justkui oleksin midagi valesti teinud, kuigi ma tahtsin lihtsalt oma ema aidata. Möödus paar tundi ja Maarja ütles äkki:

„Miks lased end emal manipuleerida? Kas tõesti oli ämmal nii raske haiglasse helistada ja paluda, et arst tuleks talle koju? Mulle tundub, et sa lihtsalt lubad tal endale pähe istuda. Ilmselt sa ei armasta mind üldse…“

Pärast neid sõnu mõistsin lõpuks, et mul ei õnnestu luua abielu naisega, kes on kogu aeg mu ema peale armukade. Ma ei tahtnud enam Maarjaga koos elada, nii et varsti esitasin lahutuse. Kas tõesti on nii raske mõista, et ka vanemad vajavad abi?