Poeg tõi koju pruudi, kuid ajasin mõlemad uksest välja. Minu kaelale on üks teda juba piisav koorem

Saatus kujunes nii, et kasvatasin oma poja üksinda. Lahutus oli minu enda otsus, kuid siiani pean seda oma elu üheks parimaks. Kui poleks sel hetkel nii teinud, oleksin kuulanud ema nõuandeid, oleks mul kodus kaks toatöölist hülget, erinevate kiilasuse astmetega.

Mees ei tahtnud töötada, sest ta ei armastanud oma eriala, ja ilma erialata saaks ta ainult kõige madalamaid töökohti. Ta armastas hästi magada, maitsvalt süüa ja võimalikult vähe liikuda, kuid viie aasta jooksul ei leidnud ta ühtegi tööd.

Pärast lahutust läks kergemaks, kuid töötasin vahel kahes, mõnikord kolmes kohas. Poega kasvatas peamiselt minu ema, sest jõudsin töölt hilja ja olin kurnatud.

Kuid töö tasus end ära. Mul õnnestus saada kahetoaline korter. Poeg oli kümneaastane ja elada ühe toas armsa, aga siiski vanaemaga ja vahel esineva ema kohalolekuga, ei olnud talle enam mugav.

Kolimisel nuttis ema krokodillipisaraid, arvates, et laps sureb ilma temata nälga, külma ja ebahügieeni tõttu. Sest olen tema silmis saamatu ema, kes oma lapse vastu huvi ei tunne.

– Sa ostad lapse rahaga välja, varjud töö taha! Lapsele on vaja hellust, armastust, emalikku tähelepanu!

Alates sellest hetkest asusin poja kasvatamisse ja ei kavatsenud enam taganeda. Raske oli, kuid seni, kuni vanaema ei sekkunud, õnnestus korda hoida. Kui vanaema sekkus, pidin taanduma, kuna ei tahtnud teda ärritada. Andsin kasvatamise vanaemale üle.

Aastad möödusid… Poiss ei astunud kuhugi, sest ta polnud veel otsustanud, kelleks tahab saada suureks saades. Ja tööle ei läinud samal põhjusel. Vanaema kaitses oma kallist lapselast.

– Ära suru last, anna talle aega, et elus ringi vaadata. Tänapäeval pole nii lihtne!

Minu arvates on lihtne. Ei taha õppida – mine tööle.

Aga ema survestas mu ärganud südametunnistust, et olen lapsele vähe tähelepanu pööranud ja nüüd tahan elu veelgi keerulisemaks muuta. Poeg jäi koju, kasvatas kehakaalu, mängis arvutiga ja käis pidudel minu raha eest.

Nii sai pojale 22, ja ta teatab mulle uudise, mille peale peaks mul süda seisma jääma, silmad niiskeks minema, suu ja rahakott avanema. Poeg teatab, et saan vanaemaks. Tema kõrval naeratab armsasti see, kes mind vanaemaks teeb.

Ilmselt kandis ta kaitsevahendit taskus või kasutas seda kuidagi teistmoodi, kuid mitte ettenähtud viisil. Nad otsustasid minu juurde elama asuda.

Meie vestlus lõppes minu õnnistusega uutele kangelastegudele. Andsin talle päeva, et asjad kokku pakkida ja minu korterist lahkuda.

Poeg muidugi solvus, võttis tulevase ema ja lahkus. Pole vaja arvata, kuhu – vanaema juurde. Ta helistas mulle kohe:

– Mis sa teed? See on su poeg, tal on selline sündmus, muutused elus, ja sa ajad ta kodust välja? Kuidas ja mille eest ta elama hakkab?

Selgitasin rahulikult, et mu poeg on juba täiskasvanud mees, kes

ise varsti isaks saab. Kui tal oli selleks jõudu, siis vastutagu ka oma tegude eest.

On möödunud kaks kuud, noor pere elab vanaema juures, vanaema pensioni ja tüdruku vanemate toetuse najal. Ma maksan ema ravimite ja kommunaalteenuste eest, vahel saadan veel raha. Mul pole häbi.