Lapselapsed – need ei ole minu lapsed. Kas mul pole õigus?
Ma hoolitsesin alati oma poja eest. Tegin kõik selleks, et ta oleks õnnelik, aga ilmselt läksin sellega liiale. Eelmisel aastal kolisid nad koos minia ja lastega minu korterisse, sest ei suutnud enam üüri maksta.
Sellest ajast alates on minu elu muutunud tõeliseks põrguks. Pärast tööd ei taha ma koju tagasi minna, seetõttu jalutan hilisõhtuni pargis. Kodus on alati lärm, sest lapselapsed on kasvatamatud.
Ärge kiirustage mind hukka mõistma – ma armastan oma lapselapsi väga. Vanemal poisil sai sel aastal 7 aastat täis ja tüdrukul 5. Kuid lapselapsed pole minu lapsed.
Ma ei pea nende kasvatamisega tegelema, neid lõbustama ega taluma nende pidevaid tempusi. Nende tõttu pole mul oma korteris võimalust puhata. Ja mul on juba peaaegu 60, seega tahan vaikust ja rahu.
Kui poleks tööd, oleksin ma täielikult hulluks läinud. Kõik oleks veel kuidagi talutav, aga hiljuti küsis minia:
– Kas te ei tahaks töölt lahkuda ja lapselapsi hoida?
– Ei, pensionini on veel mitu aastat. Kuidas ma elan?
– Noh, küll me midagi välja mõtleme. Mul on kõrini sellest, et pean pidevalt töölt ära küsima, et neid huviringidesse viia. Ma loodan teie abile.
– Vabandust, aga töölt lahkumine pole mõeldavgi.
– Ema, sa käitud isekalt! Need on ju sinu lapselapsed! – pahandas poeg.
Sel hetkel sai minu kannatus otsa. Otsustasin lõpuks kõik punktid “i” tähe kohale paika panna ja taastada oma isiklik ruum. Kogusin nad kõik kokku ja ütlesin:
– Teil on kaks nädalat, et leida uus korter. Lapsi võite mulle nädalavahetusel kord kuus külla tuua. Aga ülejäänud vanemlikud kohustused lahendage ise. Mina ei sundinud teid lapsi saama!
– Ema, kas see on mingi nali?
– Ei, poeg, on aeg täiskasvanuks saada. Mingeid vabandusi ei saa olla. Aitan teid ainult hädaolukordades, aga niisama minu peale loota ei maksa. Te olete juba minu lahkust kuritarvitanud!
– Milline õudus! Sa ei armasta kedagi peale enda!
Mõne päeva pärast nad pakkisid asjad ja lahkusid. Poeg ei räägi minuga ja ei luba mul telefonitsi lapselastega suhelda. Ma ei tunne end süüdi, seega ei ole ka kurb. Mul on nüüd aega iseendale.
Tõsi, hirm on, et suhteid lähedastega ei õnnestu taastada, aga kui nad tegid sellise valiku, pean ma sellega leppima. Või ehk olen ma siiski üle piiri läinud?
