“Tõeline mees peab kannatama,” ütles õpetaja mu pojale ja ei lasknud tal tualetti minna

Minu poeg õppis esimeses klassis suurepäraselt. Nagu ta ise ütles, oli see talle huvitav, ta armastas oma õpetajat, hindas sõprust klassikaaslastega ja unistas teada saada kõike, mis maailmas toimub.

Hiljem muutus olukord – meie esimene õpetaja läks rasedus- ja sünnituspuhkusele ning tema asemele tuli alates teisest klassist eakas õpetaja Malle Lõhmus.

Siis olin isegi rõõmus – kogenud õpetaja. Tõenäoliselt töötab paremini kui noor Petrov. Kuid ootused ei täitunud – poeg hakkas kolmesid saama ja hiljem kukkus üldse kahtedeni.

Kui varem läks ta kooli rõõmuga, siis nüüd läks hommikuti tuhmide silmadega. Lühidalt, järsk muutus mulle arusaamatutel põhjustel.

Minu peamine viga oli see, et otsustasin kõik uurimised naisele jätta. Ei läinud kooli ega hakanud välja selgitama, miks Mart äkki viimaseks kahemeheks langes ja madala enesehinnanguga jäi.

Ja juba siis, õppeaasta alguses, oleksin võinud aru saada, et probleem peitub just uues õpetajas.

Abikaasa ei saanud midagi teada. Käis mitu korda õpetaja juures ilma igasuguse tulemuseta, kuulas ära hulgaliselt märkusi poisi käitumise kohta. Ja sellega asi piirdus.

Ja siis juhtus lugu. Meie poeg tuli koolipäeva keskel koju märgade pükstega. Lihtsalt öeldes, ta pissis end täis. Otsustasin pojaga rääkida, kui vaja, anda talle moraalset õpetust.

– Miks sa tualetti ei läinud?

– Malle Lõhmus ei lasknud, – poeg, kes ei olnud harjunud valetama, rääkis kõik kohe ära.

– Kuidas nii?!

– Tõstsin käe, küsisin, aga ta ütles, et tõeline mees peab kannatama.

Edasised küsimused olid mõttetud. Lisaks oli koolis toimuvast kohe täielik ülevaade. Järgmisel päeval jätsin poja koju ja sõitsin otse esimesele tunnile õpetajaga kohtuma.

– Kes te olete?

– Ma olen Mardi isa. Eile juhtus meil ebameeldiv olukord – poeg pissis end täis ja kurtis, et te ei lasknud teda tunni ajal tualetti.

– Jah, ei lasknud. Sest lapsed peavad juba noorest east alates harjutama vastupidavust, eriti poisid, – õpetaja vaatas mind üleoleva pilguga. – Ta on ju tulevane mees. Kasvab veel samasuguseks nagu teie.

Mõelge vaid – Malle Lõhmus tunnistas, pilgutamata silmagi, et tõesti ei lasknud last tualetti minna, ja lisas veel isiklikke märkusi minu kohta.
– Mis õigusega te nii käitute? Ma olen sunnitud esitama kaebuse…

– Esitage kellele tahate, minu arvamust see ei muuda. Head päeva, – ütles Malle Lõhmus ja läks tundi.

Ma sain kohe aru, et selle naisega on mõttetu vaielda. Kuidas ta küll nii paljude aastate jooksul selliste vaadetega laste kasvatamisele koolis töötanud on…

Otsustasin tegutseda radikaalselt – läksin direktori kabinetti.

Direktor võttis mind vastu külmalt, kuid kutsus istuma ja kuulas tähelepanelikult. Ma rääkisin juhtunust üksikasjalikult. Ta vaikis hetke ja hakkas siis külma näoga rääkima.

– Ei lasknud tualetti minna. Olen nõus, see ei ole eriti hea. Aga mida te minult tahate?

– Vähemalt seda, et te lõpetaksite laste väärkohtlemise.

– Teate, see ei ole esimene kaebus Malle Lõhmuse kohta, aga ma ei usu, et see on tõsi.

– Kuidas nii?! – ma olin üllatusest silmad pärani.

– Ma ei saa teda töölt eemaldada ega veel vähem vallandada. Kas te otsite asendajat? Algklassiõpetajat ei ole nii lihtne leida!

Millest seal edasi rääkida? Vaikselt tõusin püsti ja lahkusin koolist ilma hüvasti jätmata. Samal päeval esitasin haridusametile kaebuse.

Ametivõimud viisid läbi uurimise ja selgus, et enne mind olid Malle Lõhmuse kohta mitmeid kaebusi esitatud. Veelgi enam, ta oli eelmisest töökohast vallandatud laste suhtes füüsilise vägivalla tõttu.

Ja viimane tilk oli see, et direktor oli tema ema – seesama naine, kellega olin külmalt vestelnud veidi varem.

Lõpuks vallandati õpetaja ja tema tütar vabastati direktori ametist ning suunati keemia õpetajaks, ja Mardi viisin teise kooli.
Mitte hirmust – ma ei taha, et mu poeg meenutaks seda läbi elatud häbi!