Kakskümmend aastat arvasin, et isa ei vaja mind, aga selgus, et ema on mulle kogu selle aja valetanud

Väga raske on elada, kui tead, et oled ühele vanematest lapsest peale tarbetu. Kakskümmend aastat elasin veendumuses, et mu isa on ammu minust unustanud ega taha midagi teada. Kuid hiljuti sain teada, et see kõik oli ema väljamõeldis. Ta isegi ei mõelnud minu tunnetele.

– Isa mäletasin ainult varajase lapsepõlve fotode järgi. Alles oli vaid paar tükki, arvan, et ülejäänud hävitas ema lihtsalt ära. On ebaselge, miks ta otsustas need alles jätta, kuid nüüd pole see enam oluline.

Lapsepõlves, nagu paljud lapsed, kellel on ainult üks vanem, tundsin huvi, miks nii on. Mariannal on ju ema ja isa, aga minul ainult ema. Kas nii saabki olla?

Seda küsimust esitasin sageli emale ja vanaemale. Vanaema vaikis ja soovitas küsida emalt või lihtsalt vahetas teemat. Kuid ema ei kavatsenud mind säästa.

Isa jättis su maha, läks teise naise juurde ja sai uue tütre, – vastas ema karmilt. – Sina ei ole talle vajalik, seetõttu ei ilmu ta isegi kohale.
Millisele lapsele meeldib kuulda, et ta pole vajalik? Siiani ei saa ma aru, miks oli vaja nii julmalt vastata. Võinuks ju öelda kuidagi pehmemalt, kuid ema tegi just nii. Kõige rohkem solvas see, et ta mitte ainult ei valinud lapse jaoks väga karmid sõnad, vaid valetas häbematult.

Ema tuletas igal võimalusel meelde, et mul on ainult tema ja keegi teine mind siin maailmas ei vaja.

– Muidugi, sülita emale, edasi! Kellele veel sa vajad, kes sinu pärast muretseb? Su isa? Ta vajab sind sajaks aastaks. Ainult ema vajab sind, pea see meeles!

Ma mäletasin seda. Aastate jooksul kujunes minus süütunne ema ees. Tal piisas vaid veidi näidata oma rahulolematust, kui tundsin end kohe kohutava tütrena. Lõppude lõpuks olen vajalik ainult emale, ainult tema püüab minu heaks midagi teha ja mina valmistan talle pettumust.

Nüüd ma mõistan, et emale oli mugav mind nii manipuleerida, kuid seda suutsin mõista alles pärast kohtumist isaga kahekümne viie aasta vanuselt.

Pärast kooli läksin õppima sinna, kuhu ema tahtis. Eriala mulle ei meeldinud, kuid ema korraldas taas stseeni ja ma, nagu alati, andsin järele. Sama juhtus ka tööga.

– Olen pannud oma elu sinu peale, kõik ainult sinu jaoks, aga sina vastad mulle nii! Ainus inimene, kellele sa oled oluline!

Mingil määral oli emal õigus – lähedasi inimesi oli mul väga vähe, ainult ema ja vanaema. Lähedasi sõpru ei olnud mul ei koolis ega pärast seda. Kõik katsed kellegagi sõbruneda lõppesid läbikukkumisega. Ema oskas väga hästi mind panna kahtlema inimestes ja endasse tõmbuma.

Isegi sotsiaalvõrgustikes olid mul ainult endised kursusekaaslased ja kolleegid. Kasutasin neid harva. Kuni mulle kirjutas mees, kes esitles end minu isana. Alguses ma ei uskunud, aga ta saatis mulle vana passi foto, kuhu olin sisse kantud.

Ei saa kirjeldada, milline emotsioonide torm mind haaras. Kirjutas isa – inimene, kelle suhtes on mul väga vastuolulised tunded. Pärast ema sõnu vihkasin teda, sest ta jättis mind maha. Kuid kusagil sügaval hinges oli lapsepõlve lootus, et see pole tõsi.

Isa pakkus välja kohtumise ja palus, et ma hoiaksin meie kohtumise emalt saladuses. Mul oli väga hirmus, sest varem polnud mul tema eest kunagi saladusi, aga ma nõustusin.

Kui ma kohtumisele läksin, tundus, et mu süda hüppab rinnust välja. Nii ma ei närveerinud isegi ühelgi eksamil, mis minu jaoks olid väga pingelised. Jalad värisesid, suu oli kuiv, ajas iiveldama.

Esimesel kohtumisel puhkes isa nutma. Ta hoidis mu käsi ega suutnud kuidagi rahuneda ja mina olin seest tardunud. Ma ei saanud aru, kuidas käituda. Siis isa võttis end kokku ja hakkas jutustama.

Kui kokku võtta, siis ema ise algatas lahutuse. Ta kujutas ette, et isal oli keegi teine, ja ümber veenda teda oli võimatu. Isa ei kahetsenud lahutust, sest ema oli juba talle närvid ära söönud, kuid minu järele ta igatses.

Ema ei lubanud tal minuga kohtuda, viis mind oma vanaema juurde külla ja isegi pärast kohtuotsust ei muutunud midagi. Ta keeldus alimendidest ja teatas isale, et kui ta ei lase tal rahulikult tütart kasvatada, siis hüppab koos minuga aknast alla. Ema hüsteerilist iseloomu oli isa juba õppinud tundma.

Isa perekonda ei jäänud, uut ta ei loonud. Alguses kolis ta teise linna, siis teise riiki. Kuigi ema keeldus alimendidest, avas ta konto, kuhu kandis iga kuu raha. Minu kohta sai ta teada erinevate sõprade ja tuttavate kaudu, kes jäid linna.

Isa sõnul tahtis ta mitu korda kirjutada või helistada, kuid iga kord kartis. Jõudu leidis ta alles nüüd ilmuda ja tõtt rääkida. Lootis, et olen piisavalt täiskasvanud, et teda kuulata, mõista ja vastu võtta.

Võis olla kahtlus, et isa tundis minu elu vastu huvi, kuid tal olid minu kooliesinemiste, tunnistuse üleandmise ja lõpupeo fotod, mille tema palve peale tegid tema sõbrad. Ta teadis, kus ma õppisin, millistes ringides käisin. Ta teadis üldse liiga palju, et olla ükskõikne.

Kuu aega kohtusin isaga salaja ja kogusin jõudu vestluseks emaga. Lõpuks otsustasin temaga otse rääkida. Ma mõistsin, et kerget vestlust ei tule, aga sellist plahvatust ei osanud oodata.

Ema karjus, et olen reetur, sest kohtusin salaja isaga, et ta valetab, midagi sellist pole olnud, et ta lihtsalt tahab meid tülli ajada, ja et olen rumal, kui usun. Ta ütles, et kui ma veel korra temaga kohtun, võin unustada tee tema koju. Tal pole reetureid oma kõrval vaja.

Kogu aeg, kui ma asju kokku panin, jätkas ema, et olen sama reetlik kui isa, et jätan ka tema maha, et isa ostis mind ära, et ta neab mind ja isegi sülitas mulle järele. Nüüd usun, et sellises seisundis inimene võis tõesti koos lapsega aknast välja hüpata. Ema käitumine polnud juba varem rahulik, aga nüüd muutus täiesti sobimatuks.

Praegu elan korteris, mille üüris isa. Suhtleme palju, püüame kaotatut tasa teha. Isa andis mulle kaardi, kuhu kandis alimendid. Summad on muljetavaldavad. Nendest piisab, et osta hea kahetoaline korter ilma laenuta.

Praegu elan korteris, mille üüris isa. Me suhtleme palju, püüdes kaotatud aega tasa teha. Ta andis mulle pangakaardi, kuhu ta oli igakuiselt kandnud alimendid. Summa on muljetavaldav – sellest piisab hea kahetoalise korteri ostmiseks ilma laenuta.

On kummaline, et varem tundsin südamevalu isa puudumise pärast, kuid nüüd tunnen valu ema pärast. Me ei suhtle temaga. Ta ei soovi läheneda, ja mina ei suuda veel end sundida esimest sammu tegema ja teda andestama. Võib-olla tulevikus. Kuid siiani ei mõista ma, miks ta hävitas kahe inimese elu – minu ja isa. Milleks?