Sa ei ole enam minuga… Need olid parimad 15 aastat minu elust koos sinuga. Aitäh ustavuse ja sõpruse eest. Sa oled alati minu südames
Täna hommik ei alanud nii, nagu varem. Vaatan ukse poole, kus sa alati mind ootasid, rõõmsalt saba liputades, ja saan aru – sind ei ole seal enam.
Ma igatsen meie hommikusi jalutuskäike, kui sa jooksid ees, nuusutasid igat põõsast ja siis vaatasid tagasi, et kontrollida, kas ma tulen sinu järel. Me tegime alati tiiru meie lemmikpargis ja sa teadsid iga rajakest, iga pööret.
Su silmad kiirgasid alati siirast rõõmu, kui ma võtsin jalutusrihma kätte. Sa justkui tahtsid öelda: „Lähme, sõber, täna tuleb suurepärane päev.“
Sa leidsid alati midagi huvitavat – kas oksakese, mis oli sinu jaoks nagu suurim aare, või mõne juhusliku mööduja, kellele oli tingimata vaja viia tervituslik haukumine. Ja mina naeratasin, nähes, kuidas sa, kuigi juba austatud aastates, rõõmustasid iga eluhetke üle, justkui see oleks esimene.
Aastatega hakkas sinu energia hääbuma, aga sa püüdsid ikkagi minu kõrval joosta. Meie jalutuskäigud muutusid aeglasemaks, sa peatusid üha sagedamini puhkama.
Ma nägin, et sul on raske, aga iga kord, kui pakkusin, et võiksime koju jääda, sa tõusid ja tulid minu järel. Su silmad rääkisid sinu eest: „Ma veel suudan, ma veel tahan.“ Sa olid võitleja viimse hetkeni ja ma olin sinu üle uhke.
Nüüd tuletab iga samm mööda meie vanu radu mulle sind meelde. Ma kuulen siiani sinu kergeid samme enda taga ja vahel, ise seda märkamata, pööran ümber, et näha, kuidas sa mind järele jõuad, alati muutumatu rõõmuga näos. Kuid seal on vaid vaikus ja tühjus.
Ma igatsen sinu soojust enda kõrval. Igatsen, kuidas sa õhtuti minu kõrvale heitsid, kui ma töölt koju tulin, justkui öeldes: „Ma ootasin sind terve päeva.“ Sa olid see, kes ei reeda ega peta kunagi. Sa olid alati minu kõrval, kui mul oli raske, ja aitasid läbi elada kõige raskemad hetked.
Ma saan aru, et sa läksid paremasse kohta, kus ei ole enam valu, kus sa jooksed jälle noore ja õnnelikuna. Ma püüan end selle mõttega lohutada, kuid südames on tühjus.
Ma meenutan, kuidas sa, juba väsinud ja vana, ikkagi püüdsid mängida ja mulle oksa tuua. Sa ei andnud alla, isegi kui sul oli väga raske.
Sa olid alati rohkem kui lihtsalt koer. Sa olid minu sõber, minu perekond. Ja kuigi sind enam ei ole, tunnen, et sa oled ikka minuga.
Sinu 15 aastat – see ei ole lihtsalt arv, see on terve elu, mis on täis unustamatuid hetki. Aitäh sulle iga päeva, iga rõõmsameelse hetke eest, mida sa mulle kinkisid.
Sa jääd alati minu südamesse, mu ustav sõber.
