„Ma ei suuda seda kirja saata, sa ei suuda seda kirja enam lugeda“… Hulkuva kassi kiri oma perenaisele, keda enam elavate seas pole

Kallis perenaine,

Ma ei suuda seda kirja saata, sa ei suuda seda kirja enam lugeda. Aga võib-olla kannab tuul mu sõnad sinna, kus sa oled. Sa ütlesid alati, et olin sinu väike rõõm selles suures maailmas, aga tegelikult olid sina minu tõeline perekond.

Sinu soojus, õrnad käed ja rahulik hääl muutsid mu elu helgeks ka siis, kui väljas möllas torm.

Kui ma esimest korda sinu ukse juurde sattusin, külmunud ja näljane, ei ajanud sa mind ära. Sa andsid mulle mitte ainult toitu ja sooja koha, vaid ka tunde, et olen kellelegi vajalik.

Sinu hoolitsevad käed tegid mu elu rahulikuks ja õnnelikuks. Sa rääkisid minuga nagu võrdsega ja kuigi ma ei saanud sõnadega vastata, mõistsin sind alati.

Aga ühel päeval sa enam ei tulnud tagasi. Ma ootasin pikalt akna juures, kuulates iga krabinat ja lootes kuulda sinu samme ukse taga. Ma ei teadnud, kuhu sa läksid ja miks sa mind jätsid.

Alguses ei uskunud ma, et ma ei näe sind enam kunagi. Kuid kui päevad hakkasid sulanduma üheks pikaks ja külmaks õhtuks, sain aru, et sa ei tule enam tagasi.

Püüdsin sind leida. Ma kõndisin mööda neid samu tänavaid, kus kunagi koos jalutasime, otsisin sinu lõhna, kuid kõik ümberringi muutus võõraks ja külmaks. Nüüd olen taas üksi, nagu olin kunagi enne, kui kohtasin sind. Kuid nüüd on üksindus teistsugune – see ei hirmuta mind enam, vaid rebib mu südant.

Ma igatsen sinu õrnu käsi, sinu lahkeid sõnu. Mul on puudu meie väikesest maailmast, mille sa meile kahele lõid. Ma tean, et sa ei tule tagasi, aga kusagil sügaval südames loodan sind siiski veel näha. Olgu see kasvõi unes.

Kui ma saaksin, leiaksin viisi sinuni jõudmiseks, et öelda “aitäh” iga päeva eest, mille sa mulle kinkisid. Sinu armastus tegi minust kõige õnnelikuma kassi, ehkki ainult lühikeseks ajaks.

Ja nüüd, kui ma olen jälle kodutu, ei kanna ma sinu peale viha. Sa olid alati minuga ja isegi nüüd, kui sind ei ole enam lähedal, tunnen ma sinu hoolitsust.

Hüvasti, mu kallis perenaine. Ma otsin sinu jälgi igas päikesekiires, igas lehtede krabinas. Sa jääd igavesti minu väikese kassisüdame sisse.