Kuidas ma õppisin esikohale seadma oma vajadused ja lõpetasin lapsehoidjaks olemise. Tuttavad mõistavad hukka, tütar solvub, aga mul on sellega hästi

Kui ma pensionile jäin, arvasin, et lõpuks saan puhata ja endaga tegeleda. Kuid lapsed tajusid seda teisiti. Nad otsustasid kohe, et nüüd on neil mugav lapsehoidja oma lastele.

„Sa ju niikuinii istud kodus,” kuulsin ma neid peaaegu iga päev ütlemas. Nad ei saanud aru, et aastatepikkuse tööga oli kogunenud väsimus, millega ma siiani ei suutnud toime tulla.

Tervis hakkas alt vedama, jalad valutasid pidevast ringijooksmisest, vererõhk ei andnud rahu. Kuid nad olid harjunud, et olen alati lähedal ja valmis aitama.

Alguses püüdsin nende palveid täita. Käisin lapselapsi hoidmas, tegelesin majapidamistöödega, püüdsin kõikjal hakkama saada. Kuid ühel päeval sain aru, et ma ei saa enam nii edasi elada.

Pärast ühte eriti rasket päeva, kui ma sõna otseses mõttes kukkusin väsimusest pikali, mõistsin: kui ma ei õpi „ei” ütlema, siis kaotan lihtsalt iseenda. Olgu see kui tahes isekas, aga mõnikord tuleb olla veidi egoistlik, et jääda elujõuliseks ja õnnelikuks.

Ma ütlesin ausalt tütrele, et ma ei ole valmis iga päev lapselastele pühenduma, et ka mina vajan puhkust. Tema reaktsioon ei üllatanud mind: solvumised, rahulolematus ja mõnikord isegi etteheited.

Ta ei mõistnud, miks ma, pensionile jäädes, ei kiirusta tema laste alaliseks lapsehoidjaks. Kuid otsustasin enda seisukohta hoida. Olen samuti välja teeninud õiguse puhkusele ja keegi ei saa seda minult ära võtta.

Muidugi, tuttavad sageli hukka mõistsid: „Kuidas nii, need on ju su lapselapsed, aga sa ei taha aidata?“ Kuid miks ei mõtle keegi, et ka mina olen inimene, kes vajab puhkust ja aega iseendale.

Miks arvavad paljud, et kui naine läheb pensionile, siis muutub ta automaatselt laste ja lastelaste abiliseks? Aga pension on mitte ainult võimalus hoolitseda perekonna eest, vaid ka aeg hoolitseda enda eest. Lõppude lõpuks, kes ütles, et vanaema peab oma aja ohverdama teiste ootuste nimel?

Ma leidsin oma väiksed rõõmud, mis täidavad mu päevad mõttega. Hommikuti meeldib mulle minna parki jalutama, jälgida, kuidas aastaajad muutuvad, kuulata lindude laulu. Ma alustasin mõne uue hobiga – hakkasin kuduma ja tikkima.

Need tegevused pakuvad mulle rahu ja rõõmu. Nüüd loon oma kätega ilusaid asju ja see on palju meeldivam kui lõputult ülesandeid täita.

Tütrega on meie suhted muidugi nüüd teistsugused. Kuid ma loodan, et aja jooksul mõistab ta: minu „ei” ei tähenda sugugi, et ma ei armasta teda või lapselapsi. Ma lihtsalt tahan, et minu aeg ja jõud oleksid samuti hinnatud. Ja kui ma kunagi aitan, siis teen seda mitte kohusetundest, vaid omaenda soovist.

Ma õppisin esikohale seadma oma vajadused. See andis mulle vabaduse ja sisemise rahu, mida mul polnud juba aastaid olnud. Ja las keegi ei nõustu minu valikuga – peamine on see, et mul on endaga hästi.