– Kõigil emadel on kombeks pensionile minna, et aidata lapsi, aga minu ema – et puhata…

Ta ei jõudnud veel pensionile jääda, kui juba tülitses tütrele. Ta arvas, et ma lähen pensionile, et teda aidata. Justkui ei kuulanud ta üldse, mida ma talle rääkisin.

Võib-olla ta ei kuulanudki: miks talle see peaks korda minema, see ei puuduta teda.
Läksin pensionile oma halvenenud tervise tõttu. Töö jalgadel, kuumas, pidevas saginas ja stressis. Olin söökla kokk ja seal pole aega istuda: lihtsalt jõua ümber pöörata.

Vahetuse lõpuks olid jalad nii paistes, et käimine oli valus, selg valutas, vererõhk oli kõrge. Roomad koju ja võtad kohe peotäie tablette. Kas see on elu?

Muidugi olid nädalavahetused, aga kaks päeva lebad lihtsalt ja isegi ei jõua süüa teha. Koristamisest või puhkusest ma ei räägigi.

Pensioni olin teeninud juba kaks aastat tagasi, kuid ei kiirustanud lahkuma. Hinnad on praegu sellised, et ilma pisarateta ei vaata. Tütrelt abi oodata on naiivne.

Seega töötasin viimase hetkeni. Kuid kui mind päeva lõpus kiirabiga ära viidi, sain aru, et kõik. Kas ma lähen teenitud puhkusele ja parandan oma tervist või viiakse mind töölt jalad ees ära.

Mul pole vara, mustade päevade jaoks on paar tuhat, kuid need on kõik minu säästud. Pean pensioniga kuidagi hakkama saama. Kuid kõige tähtsam on taastada tervis.

Algul otsustasin lihtsalt puhata, korrastada päevarežiimi, võtta mõningaid ravimeid, mis mulle haiglas määrati, ja säilitada rahu.
Tütrel olid aga hoopis teised plaanid. Ta arvas, et hakkan kohe teda aitama. Aga mis abi tal on vaja? Lapsega muidugi.

Ütlen talle, et mul on kõrge vererõhk, aga ta ütleb mulle: „Võta tablett ja tule“. Kas ta tahab minu surma või midagi? Vererõhk on ligi kakssada ja ma peaksin aastase lapselapsega tegelema?

Nii me tülitsesimegi. Ta tahab mind kogu aeg rakendada ja mina ütlen talle – las ma vähemalt tulen iseendaga toime, alandan turset, normaliseerin vererõhu, sest nädal tagasi viidi mind kiirabiga ära ja nüüd peaksin ma lapselapse eest hoolitsema?

Mul on isegi kingade jalga panemine raske, sest jalad on kohutavalt paistes. Käia on raske, rääkimata kummardamisest või tõsisematest tegevustest.
Aga tütar ütleb mulle – lihtsalt jaluta lapsevankriga värskes õhus. Ta ütleb, et kõndimine on kasulik. Kas ma kukutasin ta lapsena pähe või miks ta nii raskesti mõistab?

Ma ütlen, et kõndida on raske, et jalad on paistes, ja ta pakub mulle jalutuskäiku lapsevankriga. Ta ütleb, et lümfid hakkavad just liikuma.

Ma juba jätsin katseid talle midagi selgitada ja ütlesin lihtsalt, et olen väsinud ja tahan puhata. Kõik, teema on lõpetatud, ma ei lähe kuhugi. Tal on mees, töötu ja aktiivne ämm, las nad pöörduvad nende poole.

– Kõigil emadel on kombeks pensionile minna, et lapsi aidata, aga minu ema – et puhata, – kaebab mulle tütar.
Kes need kõik on? Tema ämm pole kunagi töötanud, sest ta rändas koos abikaasaga garnisonide vahel ja seal oli naistel raske tööd leida. Ta mängib terve elu klaverit oma lõbuks.

Ja tõesti, ta ei üritagi minia asemel lapselapse eest hoolitseda. Ta tuleb kord nädalas, hellitab natuke ja lahkub puhkama. Talle pole mingeid etteheiteid, justkui poleks ta üldse selle lapse vanaema.

Nüüd pean ma võtma ravimeid, viima näitajad mingissegi normi ja seejärel minema haiglasse uuringutele, aga tütrel on ükskõik. Ta on väsinud, näete. Tema on väsinud, aga mina mitte.

Ta ei helista mulle, sest on solvunud, ja mina ei helista talle samal põhjusel. Mitte kordagi pole ta huvi tundnud, kuidas ma end tunnen, aga “millal tuled?” kuulen pidevalt.