Vanemad lahutasid ja mõne aja pärast avas isa mulle väga olulise meie pere saladuse

Meil oli alati suur ja sõbralik pere. Isegi hoolimata sellest, et mul oli kaks vanemat venda. Mart ja Toomas – kaksikud. Nad on minust kolm aastat vanemad ja olid alati teineteisest lahutamatud.

Ja ikkagi oli mul nendega alati suurepärane suhe. Vennad võtsid mind oma mängudesse kaasa, lubasid mul tulla nende tuppa ja seal lugeda nende raamatuid ning katsuda nende mänguasju. Koolis teadsid ka kõik, kelle õde ma olen, ja keegi ei puutunud mind kunagi.

Üldiselt tundsin nendega alati tugevat sidet. Nagu ma juba ütlesin, tundus mulle, et meil oli lihtsalt ideaalne pere. Seetõttu oli mul šokk, kui hiljuti sain teada, et mu vanemad lahutavad.

Alguses nad ei tahtnud meile selgelt öelda, miks, aga hiljem sain teada, et asi oli selles, et ema sai teada isa truudusetustest. Ja veel sellest, et need on kestnud juba palju aastaid.

Samas arvas isa, et ta ei teinud midagi kohutavat. Et kõik mehed on sellised, juhtub ikka, ja milleks sellepärast perekonda lõhkuda. Loomulikult toetasime mina ja vennad sellises olukorras ema.

Pealegi väljendasid Mart ja Toomas oma seisukohta üsna karmilt. Nad ütlesid, et on ise abikaasad ja isad, ja ei suudaks kunagi oma naisi petta. Ja et isalt, kes oli neile eeskujuks, nad sellist asja ei oodanud.

Isa siis riidles nendega tugevalt, ütles, et ta ei oodanud samuti, et lapsed, keda ta üles kasvatas, temaga niimoodi käituvad.

Lühidalt öeldes oli tüli tookord tohutu ja pärast seda ei suhelnud isa pikka aega meiega. Ema lahutas temast. Ja veel mõni kuu hiljem helistas ta mulle ja palus kohtumist.

– Mul on vaja sulle midagi rääkida, – teatas isa. – Usu mind, see on väga tähtis.

– Hästi, – vastasin, mõeldes, millest võib jutt olla. – Kohtume.

Niisiis, ma saabusin korterisse, mida isa peale lahutust üüris. Olin üllatunud, kuidas ta välja nägi. Paari kuuga oli ta kõvasti alla võtnud, vananenud ja näis olevat justkui viisteist aastat vanem.

Ma nägin, et ta elab nagu mingi kodutu.

– Isa, vähemalt oma kalli tütre pärast oleksid võinud koristada, – märkasin. – Olgu mina, aga kui vennad sind sellisena näeksid?

Ta muigas äkki kuidagi imelikult.

– Nad pole sinu päris vennad, tütreke, – ütles isa järsku. – Võib öelda, lihtsalt võõrad mehed.

– Mis sa räägid? – ei saanud ma aru.

– Ma räägin sulle tõtt, – vastas isa. – Kui tahad, küsi hiljem emalt.

Ja ta rääkis mulle, et kui nad emaga abiellusid, siis ei suutnud nad mitu aastat lapsi saada. Nad käisid kõigi arstide juures, need ei leidnud mingeid kõrvalekaldeid ja ütlesid, et ei tea, miks neil ei õnnestu.

Siis otsustasid nad võtta lapse lastekodust. Ja nii juhtus, et ema ja isa said teada Martist ja Toomasest. Neil oli mingi alaealine ema suhteliselt heal järjel perest, kes loobus neist.

Ja mu vendadel polnud veel isegi kahte kuud, kui vanemad nad lapsendasid. Nad leppisid kohe kokku sugulaste ja sõpradega, kes sellest teadsid, et nad ei räägi poistele kunagi nende lapsendamisest.

Ja paar aastat hiljem sai ema aru, et on rase. Minust. Vanemad olid väga rõõmsad, eriti kui said teada, et neil on tulemas tütar.
– Nii ma neid lapsendatuid kogu aeg kasvatasin nagu omasid, – lõpetas isa. – Kuigi mul on ainult üks tõeline laps – see oled sina. Aga nemad… tänamatud, pöörasid mulle selja, kui ma vaid veidi vääratasin!

– Isa, kuidas sa saad niimoodi rääkida! – pahandasin ma. – Sa ju kasvatasid neid imikueast saadik! Nad on alati sinu pojad. Ja mina pean neid alati oma vendadeks!

– Ahah, muidugi! – naeris ta.

Ma ei tea, mida selle teabega peale hakata. Ma arvan, et Mart ja Toomas väärivad sellest teadmist. Eriti kuna kardan, et kui isa jätkab joomist ja nendega riius olemist, räägib ta ise varsti kõik välja. Aga samas ei suuda ma ette kujutada, mida nad tunnevad, kui nad sellest teada saavad.