Kui Veerale öeldi, et tal oleks vaja “paar kilo alla võtta”, et teda saaks inimestele näidata, ei jäänud ta hätta ja pani austaja paika

Veera lõpetas kõik kodused toimetused ja otsustas veidi puhata maja ees pingil. Ta oli juba viis aastat üksinda elanud pärast mehe kaotust ja üksindusest oli saanud tema igapäevane kaaslane.

Kolm last, kellel olid head töökohad ja korterid linnas, külastasid teda harva – nüüd tulid nad maale ainult pühade ajal ja lastelastel polnud enam huvi vanaema juures aega veeta. Seega jäi tal üle ainult nautida naabrinaise Elina seltskonda.

Elina liitus temaga sageli hommikuse tee joomiseks. See oli tõeline rituaal: pirukad, kohupiimaküpsetised, värske mesi, mida osteti naabrilt, ja pikad vestlused elust. Ühel päeval tõstatas naabrinaine taas teema, et Veerale oleks vaja meest.

„Naise jaoks on raske ilma mehe käeta, ja õhtuti on üksinda päris igav,“ ütles ta. Elina pakkus isegi välja, et tutvustab teda mehega naaberkülast, kes oli samuti hiljuti kaotanud naise.

Möödus vaid paar päeva, kui Veera kõrvale pingile istus mees. Ta tutvustas end kui Artur ja rääkis, et pärast naise kaotust otsib ta uut elukaaslast, kuid küla naiste seas polnud leidnud kedagi, kes talle meeldiks.

„Elina ütles, et te olete hea perenaine ja teie kodus on alati puhas,“ lisas ta. Samuti vihjas ta, et kavatseb tema juurde kolida ja oma maja välja üürida. Artur ei sallinud ka laste kära, nii et talle meeldis, et Veera lapsed elavad kaugel.

Kuid siis lubas ta endale märkust, mis oli viimane tilk: „Te sobite mulle küll, aga peate natuke kaalust alla võtma, et saaksin teid inimestele näidata.“

Veera naeratas vaid kergelt: „Teate, minu lahkunud abikaasa armastas mind sellisena, nagu ma olen. Ta hindas mind mitte välimuse, vaid hinge pärast ja vaatas mind alati armastavate silmadega. Paremast mehest ma ei leia, ja halvemast pole mul vajadust.“

Nende sõnadega tõusis ta püsti ja lahkus, jättes Arturi avatud suuga istuma. Ta ei leidnudki, mida vastata.