„Ma varjasin osa oma palgast mehe eest ja see polnud asjata: see rahaline padi päästis mind pärast kohutavat tõde“
Vanaema õpetas mind alati, et abielu peab põhinema aususel ja vastastikusel toetusel. Ta elas pika ja õnneliku elu vanaisaga ning uskus, et nii peaks olema igas paaris.
Kuid ajad on muutunud ja elu on mulle andnud õppetunde, mis sundisid mind tema sõnu ümber mõtlema.
Juba ülikoolis, kui mind maha jäeti, mõistsin: tuleb loota ainult iseendale. Pärast kooli lõpetamist asusin tööle oma koolikaaslase ettevõttes, mis tegeles mööbli tootmisega.
Tegin raamatupidamise tööd, kuigi erialalt olin majandusteadlane. Töö andis korralikke sissetulekuid ja aasta pärast ülikooli lõpetamist abiellusin ja sünnitasin poja.
Pärast emapuhkust naasin tööle, kuid selgus, et ettevõttel on rasked ajad – ähvardas pankrot ja töötajate koondamine oli vältimatu. Minu nimi oli kandidaatide nimekirja tipus.
Siiski sain aru, et suudan ettevõtet kriisist välja aidata. Koostasin tegevuskava ja pakkusin juhtkonnale oma strateegiat. Õnneks see toimis: ettevõte hakkas taas kasumit teenima ja mind ülendati ametikohal ning palka tõsteti viis korda.
Mehele ütlesin, et minu palk tõusis, kuid täpset summat ei avaldanud. Sellest ajast on möödunud üheksa aastat ja suurema osa oma sissetulekust kogusin eraldi pangakontole, säästes poja tuleviku eluasemele. Süümekaid ma ei tundnud, sest need rahad olid meie ühise tuleviku jaoks.
Mõni kuu tagasi sain juhuslikult teada tõe, mis vapustas mind hingepõhjani. Selgus, et minu mehel on juba kolm aastat olnud armuke, kellega ta kasvatab väikest tütart. See oli ootamatu ja valus, kuid skandaali asemel otsustasin tegutseda mõistlikult: esitasin lahutuse ilma liigse vaidluseta.
Sel hetkel tundsin suurt kergendust, et ma ei järginud vanaema nõuandeid ja ei avaldanud oma mehele kõiki oma finantsasju. Tänu säästudele, mida ma kõigil neil aastatel kogusin, õnnestus mul lahutus üle elada ilma suurte kaotusteta. Mul oli juba rahaline „padi“, mis aitas säilitada stabiilsuse ja rahu.
Nüüd olen vaba naine oma korteriga, suure palgaga ja paljulubava karjääriga. Kõige tähtsam on see, et mul on poeg, kelle nimel ma kõiki neid jõupingutusi tegin.
Ja nüüd tean kindlalt, et mul pole enam meest vaja, sest olen õppinud iseendasse uskuma ja oma tuleviku eest hoolitsema iseseisvalt.
Mõeldes oma elu üle järele, sain aru: mõnikord on parimad nõuanded need, mille me endale anname. Olen saatusele tänulik nende õppetundide eest, sest need on teinud mind tugevamaks ja enesekindlamaks.
