Mees veenab müüma korterit, mille pärisin vanaisalt, ja ma oleksin nõus tema ettepanekuga, kui poleks üht AGA…
Pärast vanaisa surma pärisin tema vana korteri. See oli tavaline ühetoaline korter linna keskel, kuid minu jaoks oli sellel eriline väärtus. Mäletan, kuidas veetsin siin lapsepõlves suvevaheaegu, kuidas vanaisa õpetas mind meisterdama ja jutustas oma lugusid.
Ta armastas öelda: „See kodu on meie pere“. Ja kuigi korter vajas juba ammu remonti, tundsin end siin siiski nagu kodus.
Minu mees Tarmo vihjas juba ammu, et see korter tuleks müüa. „Me võiksime osta midagi suuremat või ehitada oma maja,“ ütles ta. Algul ei omistanud ma sellele suurt tähtsust, kuid aja jooksul hakkas ta üha sagedamini selle teema juurde tagasi pöörduma.
„Seal on kõik vana, tuleb investeerida remonti ja kommunaalkulud on samuti suured,“ veenis mind Tarmo, lisades, et see oleks suurepärane stardikapital meie tulevikule.
Ma mõistsin, et ettepanekul oli loogika. Perele lisaraha omamine oleks hea, eriti kuna me plaanisime lapsi ja soovisime rohkem ruumi. Kuid oli üks „AGA“, mis peatas mind iga kord, kui hakkasin tema ideed tõsiselt kaaluma.
See korter ei olnud lihtsalt vara, vaid killuke meie pere ajaloost. See hoidis endas mälestusi, laste naeru, vanaisa häält, tema tarku sõnu ja lemmik-koduse piruka lõhna.
Ühel päeval kutsusin Tarmo vanaisa korterisse. Me istusime vanal diivanil, mis seisis seal juba ajast, mil olin väike. „Kas sa tunned, kuidas siin erilist lõhna on?“ – küsisin, vaadates talle silma.
Ta kehitas lihtsalt õlgu. „See on minu lapsepõlve lõhn,“ jätkasin ma. Rääkisin talle, kuidas vanaisa õpetas mind kala püüdma, kuidas me mängisime malet hiliste õhtutundideni ja kuidas ta alati leidis aega, et kuulata minu lapsepõlve muresid.
Tarmo kuulas tähelepanelikult, kuid ma nägin tema pilgust, et need lood ei muuda tema arvamust. Tema jaoks oli see lihtsalt vana korter paljude probleemidega.
Möödus veel mõned nädalad vestlusi ja vaidlusi sel teemal. Ühel päeval, kui töölt koju tulin, astusin korterisse, vaatasin kaua erinevaid asju ja leidsin juhuslikult sahtlist vanaisa vana kirjakese.
„Las see kodu jääb alati sinu varjupaigaks, kui sul seda vaja on,“ kirjutas ta. Siis mõistsin, et ma ei saa korterit müüa, hoolimata kõigest.
Läksin koju ja ütlesin Tarmole kindlalt: „Korter jääb alles. Me leiame teise viisi meie tulevikule.“ Ta vaatas mind pettunult, kuid ma teadsin, et olin teinud õige otsuse. Võib-olla ei olnud see loogiliselt parim valik, kuid südame seisukohalt oli see ainus võimalik.
Vanaisa korter jäi mulle mitte ainult seinteks, vaid vankumatu pereajaloo sümboliks.
