„Ma tahan elada nii kaua, et näha seda väikest tüdrukut“: 92-aastane naine trotsib saatust, et kohtuda oma lapselapsega, kes saab nime vanaema auks

„Seitsmekümmend viis aastat. Seitsmekümmend viis aastat on need kaks armulindu olnud abielus. Nende 75 aasta jooksul on olnud palju südamevalu, aga ka naeru ja häid hetki. Nad on jumalakartlik paar. Nad kasvatasid üles kolm tugevat poega ja käisid alati igal pühapäeval kirikus.

Vana-vanaisat teenis II maailmasõjas ja elab põhimõtte järgi: „Tee tööd iga päev, vastasel juhul jääd millestki ilma.“ See mees on pime ja kaotanud 90% kuulmisest, kuid töötab endiselt halumasinaga ja toidab nende 85-aakri suurusel maal kalu tiigis.

Kuid üheksa nädalat tagasi, kui mu 92-aastasele vana-vanaemale öeldi, et tal on jäänud elada vaid kolm nädalat, peatus terve maailm. Tema raviarst ütles poegadele, et tema elutähtsate näitajate järgi ei olnud ta seisund väga hea. Ilmnesid neerupuudulikkuse tunnused.

Kui mu pere sellest kuulis, palvetasime rohkem kui kunagi varem. Möödus umbes nädal ja mu õde otsustas oma töö lõpetada, et vana-vanaema eest hoolitseda. Samal ajal oli mu õde ka rase.

Ta hoolitses meie vana-vanaema eest nii kaua, kuni sünnitas 36. rasedusnädalal. Vana-vanaema ütles talle sageli: „Ma tahan vaid nii kaua elada, et saaksin seda väikest tüdrukut näha.“ Päeval, mil sündis Magnolia Jean, oli vana-vanaema nii rõõmus! Eriti seetõttu, et Magnolia sai nime tema järgi – Jean Roper.

Sellest päevast alates muutus vana-vanaema täielikult. Ta hakkas ise üles tõusma, tegi endale ja mu vana-vanaisale hommikusööki ning isegi kodutöid.

Ta ei jõudnud ära oodata, millal mu õde saabub oma vastsündinud beebiga. Loomulikult tulin ka mina, et seda hetke jäädvustada. Sellest ajast peale on mu vana-vanaema enesetunne olnud väga hea! Juba üheksa nädalat on möödas sellest päevast, kui talle öeldi, et aeg on piiratud!

Ta tähistab nüüd oma ja vana-vanaisa 75. pulma-aastapäeva. Pühapäeval otsustasid nad tähistada varakult lõunasöögiga Cracker Barrel’is. Seejärel kohtusid nad minuga, et teha nende fotod nende kaunil 85-aakri suurusel maal.

Pärast diagnoosi tõttu voodirežiimil olemist ei tundnud vana-vanaema end enam ilusana, kuigi me kõik ütlesime talle, kui ilus ta endiselt välja näeb.

Päeval, mil ma neid aastapäeva fotode jaoks pildistasin, ütlesin talle, et kohtun nendega nende kodus pärast lõunat, et nad oleksid endiselt uhkelt riides ja ta ei saaks keelduda!

Kui nad autost välja tulid, nägin, et ta tundis end ilusana! Ta kohendas pidevalt oma juukseid ja küsis, kas tema meik näeb hea välja! Ma ütlesin talle: „Sa näed ilus välja, sa kiirgad armastust.“ Ta vastas: „See on hea, mul on hea meel, et ma pärast 75 aastat endiselt armastust kiirgan.“

Palusin tal vana-vanaisat suudelda, et saaksin selle armsa foto, kuid selle asemel naeratas ta mulle ja punastas. Ma ütlesin: „Olgu, ma ei vaata!“ Kuid ta ikkagi ei tahtnud. Lõpuks palusin tal suudelda tema põske. Õnneks sain vähemalt selle täiusliku kaadri!

Minu vanavanemad on loonud suure perekonna. Neil on seitse lapselast, üksteist lapselapselast ja üks on juba tulemas. Oleme kõik kasvanud väga lähedaselt.
Kuna nende maal on tiik, käisime kõik koos kalal. Kord püüdis vana-vanaema ühe õngega kaks säga! Pärast pikka kalapäeva läksime kõik tagasi nende majja, puhastasime end ja sõime jäätist.

Üks minu kõige kallimaid hetki temaga on kas tema orelimängu kuulamine, mida ta mängis ka meie kohalikus baptistikoguduses, või talle pirnikonservide tegemisel abistamine.

Nende fotode tegemine on üks paljudest põhjustest, miks minust sai fotograaf. Võimalus need hetked oma perele ja neile jäädvustada tähendab mulle kõike.

Mulle meeldib neid igal võimalusel pildistada. Mul on suur õnn olnud jäädvustada sellist tõelist armastust. Sellist armastust, mida võin vaid oma abikaasaga loota. Ma tahan, et kõik, kes neid fotosid näevad, teaksid, et tõeline armastus on tõeline.“