Naastes töölt välismaalt, otsustasin müüa oma vanemate maja, kuid õues ootas mind üllatus: seal elas juba keegi
Kui ma naasin välismaalt, tundus otsus vanemate maja müüa loogiline ja lõplik. Viis aastat tagasi surid mu vanemad ja sellest ajast saati seisis nende maja tühjana, justkui vaikiv tunnistaja möödunud aegadele.
Linnakutse kutsus mind edasi ja mõtted tulevikust ning võimalusest minna välismaale tegid selle otsuse veelgi kergemaks. Minu poeg oli juba ammu Austriasse elama asunud, leidnud töö, armastuse ja loomulikult polnud tal seda maja vaja. Kuid niipea, kui astusin hoovi, muutus kõik.
Mul lõi hinge kinni. Hoov tundus elav, nagu keegi oleks seal ikka veel elanud. Muru oli hoolikalt niidetud, lehed kokku korjatud ja maja ise nägi välja nii, nagu oleks mind oodatud.
Seisin, ümbritsetuna vaikusest, ainult tuul kohises puude vahel, kui aia tagant ilmus välja Madis — kauge sugulane ja poiss, kes oli siin kõrval üles kasvanud. Ta tervitas mind, justkui oleksime eile kohtunud, kuigi möödunud oli aastaid.
“Madis, kas sina hoolitsesid kõige selle eest?” — küsisin ma, ikka veel silmi uskumatult hõõrudes.
“Jah, — vastas ta rahulikult, justkui oleks see midagi igapäevast, — niipea kui teie ema lahkus, ei saanud ma lubada, et maja laguneb. Te ju teate, ta oli mulle kui teine ema.”
Tema sõnad puudutasid otse südant. Madis ei hoolitsenud ainult maja eest, ta hoolitses mälestuste eest. Ta hoidis maja elus, austades minu vanemaid ja kõike, mis siin aset leidis.
Sel hetkel tärkas minus idee, mis alguses tundus uskumatu. Madis, see vaikne ja tagasihoidlik noormees, kes valmistus abielluma, võiks siia elama asuda.
Kes veel suudaks selle koha lugu edasi viia, kui mitte tema?
Esialgu mõtlesin anda talle raha tänutäheks töö eest, aga mida rohkem sellele mõtlesin, seda selgemaks sai: see maja peab kuuluma temale.
See on midagi enamat kui lihtsalt katus pea kohal — see on osa meie minevikust, nüüd juba ka tema omast.
Otsustasin talle maja kinkida. Jah, lihtsalt kinkida, ilma igasuguste tingimusteta. See maja väärib elamist, väärib uut lugu, ja ma teadsin, et Madis saab selle loo osaks. Ja kuigi mu vanemad pole enam siin, olen kindel, et mu ema, kes vaatab meid taevast, oleks selle otsusega nõustunud.
