Mu naine oli sõbranna juures, kui ämm äkki mind külastas ja teatas, et tal on minuga tõsine jutt. Tema palve ajas mind täiesti segadusse
Olen Tarmo, 38-aastane. Kairiga oleme abielus olnud üksteist aastat. Tutvusime tudengitena Tallinnas. Mina õppisin tehnikat, tema majandust. Tol ajal elasime mõlemad üsna tagasihoidlikult ja pärast abiellumist üürisime mitu aastat väikest kahetoalist korterit.
Kairi ema Malle ei olnud minust algusest peale just vaimustuses. Ta ei öelnud kunagi otse, et ma talle ei meeldi, kuid oskas seda üsna selgelt välja näidata. Küsis pidevalt, millal me oma kodu ostame, kas mu töökoht on ikka piisavalt kindel ja kas ma suudan tema tütrele „normaalset elu“ pakkuda.
Aastatega läks meie elu siiski paika. Mõlemad töötasime, kogusime raha ja lõpuks ostsime pangalaenuga kolmetoalise korteri Tallinna äärelinnas.
Malle suhtumine minusse muutus veidi paremaks, kuid lähedaseks me ei saanudki.
Kairil on noorem õde Liis. Tal on kaks last, kaheksa-aastane Markus ja viieaastane Eliise. Laste isaga läks Liis paar aastat tagasi lahku ning sellest ajast peale oli tal pidevalt abi vaja.
Kairi oli alati see, kellele esimesena helistati.
Alguses polnud mul selle vastu midagi. Kui Liisil oli vaja arsti juurde minna või mõni tööasi ajada, jäid lapsed mõneks tunniks meie juurde. Nad on toredad lapsed ja mul polnud põhjust pahandada.
Aga tasapisi muutus „paar tundi“ terveks õhtuks. Siis nädalavahetuseks. Mõnikord saime alles reede õhtul teada, et Markus ja Eliise jäävad meie juurde pühapäevani.
Ühel suvel olime Kairiga planeerinud nädalavahetuse Pärnus. Hotell oli broneeritud ja tahtsime pärast pingelist tööperioodi lihtsalt kahekesi olla.
Reede hommikul helistas Liis ja ütles, et tal on „väga tähtis kohtumine“.
Meie Pärnu-sõit jäi ära.
Hiljem sain juhuslikult teada, et see tähtis kohtumine oli tegelikult väljasõit ühe mehega, kellega Liis oli hiljuti tutvunud.
Tol õhtul läksime Kairiga esimest korda selle teema pärast tõsiselt tülli.
Ütlesin, et oma õde võib aidata, aga me ei pea iga kord oma plaane ümber tegema, kui Liis tahab vaba õhtut.
Kairi sai lõpuks ka ise aru, et nii ei saa jätkata. Ta hakkas sagedamini „ei“ ütlema.
Sellest hetkest alates muutusin mina Malle silmis peaaegu kõigi probleemide põhjuseks.
Kui Kairi keeldus lapsi võtma, kuulsin hiljem ikka, et „Tarmole jälle ei sobinud“.
Nii läks umbes aasta.
Ühel reedel sõitis Kairi Tartusse oma vana sõbranna juurde. Nad polnud ammu kohtunud ja Kairi kavatses sinna jääda terveks nädalavahetuseks.
Mina jäin koju.
Laupäeva õhtul helises uksekell.
Ukse taga seisis Malle.
See oli juba iseenesest kummaline. Ta ei tulnud meile peaaegu kunagi ilma ette helistamata.
Veel kummalisem oli see, et tal oli kaasas õunakook ja karp omatehtud kotlettidega.
„Mõtlesin, et toon sulle midagi süüa,“ ütles ta.
Ma peaaegu küsisin, kas temaga on kõik korras.
Kutsusin ta sisse.
Istusime köögis. Tegin kohvi. Malle rääkis ilmast, küsis mu töö kohta ja kiitis isegi meie korterit. Mida kauem ta rääkis, seda kindlam olin, et ta pole siia tulnud koogi pärast.
Lõpuks pani ta tassi lauale.
„Tarmo, mul on sulle üks suur palve.“
Ja siis rääkis ta, mis oli juhtunud.
Liis oli saanud Norras tööpakkumise. Alguses pidi ta minema vaid mõneks kuuks, kuid võimalus oli jääda sinna kauemaks. Ta tahtis proovida, raha koguda ja oma elu uuesti järje peale saada.
„See on talle väga hea võimalus,“ ütles Malle.
„Kindlasti,“ vastasin. „Aga mis lastest saab?“
Malle jäi vait.
Siis sain aru.
Ta tahtis, et Markus ja Eliise koliksid meie juurde.
Mitte nädalavahetuseks.
Mitte nädalaks.
Vähemalt pooleks aastaks. Võib-olla terveks aastaks.
Vaatasin talle otsa ega osanud alguses midagi öelda.
„Sa räägid tõsiselt?“
„Nad on ju pere,“ vastas ta. „Kairi armastab neid. Ja teil on kolm tuba.“
See viimane lause ajas mind eriti närvi.
Nagu üks vaba tuba tähendaks automaatselt, et oleme valmis kasvatama kahte last.
Küsisin, miks lapsed ei võiks tema juurde jääda.
Malle ohkas.
„Tarmo, ma olen 68. Markus käib koolis, Eliise lasteaias. Neid peab hommikuti viima, õhtuti tooma, õppimisega aitama. Mul pole enam nii palju jõudu.“
Ma mõistsin seda. Tõesti mõistsin.
Aga ka meie mõlemad töötasime täiskohaga.
Ja mis kõige tähtsam, keegi polnud meie käest midagi küsinud.
„Ma ei saa sulle praegu vastata,“ ütlesin. „Sellist asja peame Kairiga koos otsustama.“
Malle vaatas mulle pikalt otsa.
„Ma lootsin, et seekord sa ei hakka vastu.“
See lause jäi mulle meelde.
Järgmisel õhtul tuli Kairi Tartust tagasi.
Ma ei jõudnud õieti juttugi alustada, kui ta küsis:
„Kas ema käis siin?“
„Käis.“
Kairi pani koti esikusse ja vaatas mulle otsa.
„Ja? Millal me lapsed enda juurde võtame?“
Ma lihtsalt vaatasin teda.
„Mida sa mõtled, millal?“
Siis selgus midagi, mida ma polnud oodanud.
Kairi teadis kõigest.
Liisi Norra-plaanist. Lastest. Ema külaskäigust.
Veel enam, ta oli emale juba öelnud, et me ilmselt saame aidata.
„Miks sa mulle midagi ei rääkinud?“ küsisin.
Kairi vaikis hetke.
„Sest ma teadsin, mida sa ütled.“
See vastus tegi mulle rohkem haiget kui Malle palve.
„Ehk sa otsustasid meie mõlema eest ja lihtsalt ei öelnud mulle?“
„Ma ei otsustanud. Ma ütlesin, et me saame tõenäoliselt aidata.“
„Kairi, jutt käib kahest lapsest vähemalt pooleks aastaks!“
Meie korter, tööpäevad, hommikud, õhtud, kool, lasteaed, nädalavahetused… kogu meie elu oleks muutunud.
Ütlesin, et olen valmis aitama teisiti. Võime toetada rahaliselt. Võin lapsi koolist või lasteaiast tuua. Nad võivad olla meie juures nädalavahetustel. Võime aidata Mallel.
Aga võtta kaks last enda juurde teadmata ajaks ja teha seda todėl, kad kažkas jau nusprendė už mus, man atrodė neteisinga.
Kairi supyko.
„Tai mano sesers vaikai.“
„Aš žinau.“
„Jie mano šeima.“
„Aš irgi tavo šeima.“
Po šių žodžių ji nutilo.
Paskui apsivilko paltą ir pasakė:
„Jei tu jų nepriimi, vadinasi, nepriimi ir mano šeimos.“
Tą vakarą ji išvažiavo pas mamą.
Praėjo dvi dienos.
Kairi vis dar negrįžo. Parašė tik vieną žinutę:
„Man reikia laiko pagalvoti.“
O aš sėdėjau mūsų bute ir žiūrėjau į trečią kambarį.
Mes visada sakydavome, kad vieną dieną jis taps mūsų vaiko kambariu.
Dabar pirmą kartą pagalvojau, kad galbūt mūsų problema visai ne Markus ir Eliise.
Gal problema ta, kad mano žmona priėmė sprendimą, kuris pakeistų mūsų abiejų gyvenimą, ir man apie tai nepasakė.
Vis dėlto kartais mane apima abejonė.
Mallei tikrai būtų sunku vienai rūpintis dviem mažais vaikais. Liis galbūt pirmą kartą po daugelio metų gavo progą atsistoti ant kojų. O Markus ir Eliise dėl viso to nekalti.
Gal aš iš tiesų elgiuosi savanaudiškai?
Bet ar santuokoje vienas žmogus gali pažadėti tokį dalyką už abu?
Kaip jūs pasielgtumėte mano vietoje? Ar turėčiau priimti žmonos sesers vaikus į savo namus pusei metų ar net metams dėl šeimos ramybės? O gal tokie sprendimai turi būti priimami tik abiem sutuoktiniams sutikus?
