“50 aastat koos: Ootamatu pöördepunkt nende aastapäeval, mis muutis kõike”
Nende kuldpulmade koidikul ärkas Rita mõttega valmistada oma abikaasale Viktorasel eriline hommikusöök, mis sümboliseeriks nende pikka ja õnnelikku ajalugu. Kuid Viktoras oli osavam. Ta polnud veel jõudnud kööki astuda, kui ta juba tuli rõõmsa hüüatusega:
— Täna sa ei pea süüa tegema! Mul on sulle üllatus!
Ta ulatas talle õrna roosikimpu, ja lillede magus lõhn täitis kohe õhu. Rita naeratas, surus kimbu rinnale ja kummardus õrnalt, et seda meeldivat lõhna nuusutada, kuid ei jõudnud veel sõnagi öelda, kui Viktoras kiirustas lisama:
— Riietu kiiresti, ma olen juba väga näljane! Meil tuleb see päev unustamatuks muuta, sest me oleme koos olnud tervelt 50 aastat!
Tema süda täitus rõõmuga, ja ta läks kiiresti valmistuma. Nad asusid jalutama mööda oma armsa väikelinna tuttavaid tänavaid, mida nad alati olid armastanud. Nende esimene peatus oli lemmikkohvik, kus nad nautisid lõhnavat kohvi ja maitsvat hommikusööki.
Pärast hommikusööki tegi Viktoras ettepaneku:
— Võtame nüüd paadi ja söödame järve peal luiki!
Kergusega ja rõõmuga silmis nõustus Rita. Nad sõitsid pikka aega, vaadates uhkeid linde, kes liuglesid väärikalt üle vee, ja imetlesid ümbritsevat loodust. Sügis oli pargi kuldseks värvinud, ja see lisas õhkkonnale veelgi suuremat võlu.
Pargis, mis oli täis sooje toone ja lehtede mõnusat sahinat jalgade all, valitses rahu. Kuid aeg möödus, ja õhtu hakkas lähenema.
— Kallis, ehk lähme juba? — küsis Rita õrnalt. — Ma tahaksin midagi näksida.
Viktoras vaatas kella ja naeratas salapäraselt.
— Suurepärane mõte, — vastas ta. — Aga ära kiirusta, mul on sulle veel üks üllatus!
— Mis üllatus? — küsis Rita üllatunult.
— Sa saad varsti teada! — ütles Viktoras silmis salapärane sära.
Nad pöördusid kitsale tänavale, mis viis neid väikesesse hoovi, mida valgustasid helkivad valgusketid. Sissepääsu juures tervitas neid lahke administraator ja kutsus neid edasi tulema.
— Siin ongi üllatus, — ütles Viktoras uhkusega, viidates ustele. — Meie lapsed avasid oma restorani! Täna tähistame siin!
Rita tardus üllatusest. Tema silmad läksid suureks ja näole ilmus lai naeratus:
— Milline ilu! — ütles ta vaimustusega.
Neid tervitas kaunilt kaetud laud, kaunistatud elusate lilledega, ja saalis valitses soojus ja armastus. Lapsed ja lähimad sugulased tervitasid neid kuldse pulma puhul. Naer, rõõmsad sõnad, kingitused – kõik see lõi tõelise pidulikkuse õhkkonna.
Viktoras võttis Rita käest kinni, tema silmad särasid õrnalt.
— Kui ma saaksin aega tagasi keerata, — ütles ta, vaadates talle silma, — läheksin tagasi sellesse hetke, kui me pargis seisisime, ja elaksin need 50 aastat uuesti läbi. Ma armastan sind!
Ja siis ta suudles teda õrnalt, embades teda oma soojusega, nagu ta tegi aastaid tagasi. See suudlus oli nagu kõigi nende aastate sümbol – aastate armastust, truudust ja väsimatut toetust.
