„Naise viimased sõnad: ‘Viktor, ma olen veel liiga noor, et olla lootusetult haige inimesega.’ Ja sellest hetkest algas minu võitlus elu eest”

Viktor istus vanal toolil, vaatas aknast välja ja meenutas hetke, mil maailm tema ümber muutus. „Viktor, ma olen veel liiga noor, et pühenduda lootusetult haigetele, vabanda,“ – need olid viimased sõnad, mida ta kuulis oma naiselt Karinilt.

Need kõlasid tema peas nagu kella löögid, mis teatasid ajastu lõpust. Need sõnad murdsid midagi tema sees, kuid samal ajal andsid tõuke võidelda oma elu eest.

Talle oli 50 aastat. Ta pidas end alati inimeseks, kes oli teinud kõik, mis võimalik, oma pere heaks. Kariniga kohtusid nad, kui talle oli vaid 22 aastat, ja kaks aastat hiljem abiellusid nad.

Viktori jaoks ei olnud Karini lihtsalt naine — ta oli naiselikkuse, usaldusväärsuse ja toe ideaal. Nende abielu kestis aastaid, ja selle aja jooksul ei andnud ta kunagi põhjust kahelda.

Ei petmisi ega flirtimist kõrvalt — tema silmad olid alati ainult Karinil. Abielus sündis kaks last, ja Viktor nägi, kui raske oli naisel toime tulla kahe väikese pojaga, seega püüdis ta pärast tööd alati aidata. Ta ei väsinud kunagi, sest teadis, et see on tõeline hoolitsus lähedaste eest.

Karin ei töötanud — ta oli koduperenaine, ja Viktor toetas rõõmuga kogu perekonda. Nende pere elas ilma puudust tundmata — tema palgast piisas kõigeks. Kuid ühel päeval pankrotistus ettevõte, kus ta töötas, ja see muutis kõik.

Vanemale pojale oli kümme, nooremale kaheksa, ja pere sattus äkitselt rahalisse kriisi. Tuli tegutseda kiiresti. Viktorile tehti pakkumine minna Itaaliasse tööle, ja kuigi see oli raske otsus, nõustus ta.

Viktor mäletab neid aegu hästi. Elu võõral maal osutus raskeks. Tingimused olid kaugel ideaalist, kuid palk oli hea, ja see oli peamine. Ta kulutas enda peale peaaegu mitte midagi, suurem osa teenitust läks perele.

Tema lähedased said endale lubada luksuslikke oste, restoranides õhtustamist ja reisimist, samal ajal kui tema elas odavas ühiselamus, magas vanal madratsil ja toitus valmistoitudest. Ta teadis, et see on ohver, mida mees peab oma lähedaste heaks tegema. Ta uskus alati, et tõeline mees on see, kes toetab perekonda ja hoolitseb selle heaolu eest.

Nii möödus viisteist aastat. Tagasi oma kodumaale tuli ta vaid paar korda aastas ja ei märganud, kuidas aeg muutis mitte ainult teda, vaid ka tema perekonda. Viktor tundis järjest enam elu halbadest tingimustest tingitud tagajärgi — haigused said tema reaalsuse osaks. Kuid ta oli rahulik, sest tema lapsed olid suureks kasvanud, omandanud hea hariduse ja alustanud iseseisvat elu.

Aasta pärast koju naasmist määrasid arstid talle kohutava diagnoosi. See oli tema elus pöördepunkt. Haigus paljastas tema perekonna kõik nõrkused. Lapsed, tema uhkus ja lootus, ei leidnud aega, et tulla ja isa toetada.

Neil oli selleks alati põhjuseid, ja iga kord andestas Viktor neid oma hinges. Kuid kõige raskem löök oli Karini otsus. Ta lahutas temast, minnes teise mehe juurde, jättes Viktori üksinda oma valu ja haigusega. Tema sõnad: „Viktor, ma olen veel liiga noor, et pühenduda lootusetult haigetele,“ – kõlasid tema peas endiselt.

See oli ütlemata valus. Kuid ta leidis jõudu võidelda ja õnneks paranes. Aga elu ei saanud enam kunagi endiseks. Nüüd seisis ta uue eluetapi künnisel ja ei teadnud, kuidas edasi elada.

Viktor mõistis: kõik, mille eest ta oli võidelnud, ei omanud enam tähtsust. Kuid nüüd avanes tema ees uus tee — tee iseendani, et mõista, kes ta tegelikult on, ilma pere ja Karinita.