Juhuslikult kuulsin minia ja poja vestlust, kus minia kurtis, et tal on juba kõrini toidu tegemisest. Ema kuulis kõike ja tegi oma järeldused

Liina oli ammu kavatsenud külastada oma lapselapsi pealinnas. Aeg läks, kuid ta ei suutnud ikka veel otsustada. Tee oli pikk ja linn ei olnud talle eriti meelepärane. Mürast hakkas tal kohe pea ringi käima.

Kuid ühel päeval ta siiski läks. Pani natuke pensioniraha kõrvale, istus rongi – ja oli juba pealinnas. Siin oli lärmakas ja rahvast liiga palju. Ta seisis perroonil ja ootas lapsi, käes lihtne pagas. Lõpuks jõudis poeg koos naisega. Sellisest kohtumisest muutus Liinal südamel soojemaks. Nad sõitsid koju.

– Seal ma elan, seitsmendal korrusel, – poeg näitas käega rõdule, kus olid lilled.

Liinal hakkas kohe kõhedalt, kui ta vaatas seda kõrgust.

– Kuidas seal nii kõrgel saab elada? – mõtles ta.

Lapsed avasid ukse ja lapselapsed – vend ja õde – jooksid vanaemale vastu. Ta tõi neile oma aia õunu. Lapsed võtsid kingitused ja jooksid oma tuppa. Laual ootas õhtusöök, ja nad panid Liina aukohale istuma. Söötsid ja jootsid teda, paludes, et ta kõike prooviks. Pärast seda valmistasid nad talle mere soolaga vanni, mis oli tõeline luksus väsinud kehale.

Ta rõõmustas, et poeg oli oma elus hästi hakkama saanud. Nädalavahetus möödus kiiresti. Liina puhkas maalähedastest töödest, ja poeg näitas talle sel ajal iga nurga korteris.

– Siin on lastetuba, kõik siin on laste tehtud. Nad armastavad joonistada ja voolida plastiliinist, – näitas poeg.

– Ja siin on meie magamistuba, – avas ta ukse, kus kõik oli kreemikasvalgetes toonides.

– See on elutuba – avar ja valgusküllane, ja siin on veel minu tööruum, – lisas ta uhkusega.
Ema süda rõõmustas poja üle.

Järgmisel päeval otsustas Liina jalutada. Teed olid sillutatud ja lillepeenrad õitsesid, kuigi mõned lilled olid juba närtsinud. Inimesed jalutasid oma koeri. Talle oli selline elu võõras ja ta pöördus koju tagasi, kus hakkas juba hämarduma. Lapsi pandi magama. Poeg ütles, et ta läheks oma tuppa puhkama, sest neil naisega oli veel tööd õhtuks.

Liina ei tahtnud veel magada, seega istus vaikselt diivanile ja mõtles. Peagi kuulis ta juhuslikult, kuidas minia küsis pojalt, kui kaua ema veel külas viibib, sest tal oli kõrini toidu tegemisest. Need sõnad riivasid ta südant, ja pisarad hakkasid jooksma.

Liina ei maganud peaaegu terve öö. Hommikul tõusis ta vaikselt, suudles magavaid lapselapsi ja lahkus korterist. Võõraste inimeste abiga jõudis ta jaama ja ootas seal oma rongi. Enne ostis veel naabritele kingitusi, sest teadis, et nad küsivad, kuidas poeg pealinnas elab.

Liina muretses, et ta rongis ei sureks, sest süda valutas rinnus, kuid jõudis siiski oma külla. Jaamast viis teda koju sugulane Toomas, kes oli just tulnud oma lapselast koolist tooma.

Pärast lõunat tulid tema juurde naabrid, kes olid alati uudishimulikud uudiste vastu. Liina jagas neile kingitusi ja hakkas rääkima, kui hästi poeg ja minia elavad, kui õnnelikud nad on, ja et lapselapsed on tõelised inglid.

– Miks sa siis nii kiiresti tagasi tulid? – küsisid naabrid.

– Külaskäik on tore, aga kodu on kõige parem, – vastas ta naeratades.