Vanaema maksis kassiirile supermarketis kätte. Nüüd teab, kuidas klientidega suhelda

See päev algas nagu ikka. Linda Saar, hoolimata oma austusväärsest 72 eluaastast, läks reipalt lähimasse supermarketisse, et osta nädala toidukraam. Ta oli juba ammu harjunud üksi elama ja kõike iseseisvalt tegema.

Kohalikud müüjad tundsid teda hästi ja mõnikord jätsid talle isegi väikeseid kingitusi austuse märgiks. Kuid seekord ootas teda ees ootamatu kohtumine.

Linda Saar seisis järjekorras kassasse, tervitades alati viisakalt kassiiri. Seekord jäi aga tema tervitus tähelepanuta. Noor kassiir, keda Linda polnud varem kohanud, ei tõstnud isegi pead. Ta ütles külmalt: „Teil on 15 eurot!“ Ei mingit „tere“, ei ühtegi naeratust – ainult jäine ja terav toon.

Linda, kes oli harjunud viisakuse ja lugupidamisega, oli šokeeritud. Ta võttis rahulikult välja raha, ulatas selle kassiirile ja ütles vaikselt: „Neiu, miks te nii ebaviisakas olete? Me kõik oleme ju inimesed.“ Vastuseks pööritas kassiir lihtsalt silmi ja viskas vahetusraha üle leti, nii et mündid lendasid laiali.

Vanaema ei hakanud tüli norima, kuigi tema süda oli sellisest ebaviisakusest valus. Kuid ta otsustas, et see ei tohi jääda karistamata. Ja nii tekkis tal plaan. Ta teadis täpselt, kuidas õpetada sellele noorele tüdrukule viisakust.

Järgmisel päeval läks Linda tagasi supermarketisse. Ta ostis mõned pisiasjad, et sattuda taas sama kassiiri juurde. Kui oli tema kord, naeratas Linda ja andis kassiirile 100-eurose kupüüri. Tüdruk võttis selle vastumeelselt vastu, vaatas ostusummat ja hakkas vahetusraha otsima.

Sel hetkel naeratas Linda kavalalt ja ütles rahulikult: „Teate, mul on peenraha, las ma otsin.“ Ta hakkas oma käekotis hoolikalt ja aeglaselt münte otsima, võttes välja ühe mündi teise järel. Järjekorras seisvad inimesed muutusid närviliseks, samal ajal kui kassiir vaatas üha sagedamini kella ja muutus aina vihasemaks.

Möödus kümme minutit, kuid Linda „otsis“ ikka veel õigeid münte, arutades kõva häälega igaüht neist: „Oh, kas see sobib? Või äkki see?“ Inimesed järjekorras hakkasid vaikselt naerma, mõistes, et vanaema venitab tahtlikult aega. Kassiir muutus vihast valgeks, kuid ei saanud midagi öelda.

Lõpuks sai Linda kõik mündid kokku, ulatas need tüdrukule ja ütles naeratades: „Nüüd on kõik korras. Peamine on olla viisakas ja kannatlik, kas pole?“ Tüdruk ei osanud midagi vastata, lõi tšeki läbi ja andis ostud üle.

Sellest ajast peale oli see kassiir alati viisakam, eriti kui ta nägi Lindat. Vanaema teadis, et konflikte ei pea lahendama karjumise või tülitsemisega, kuid õppetunni võib anda ka teisel viisil.