Minu sünnipäeval tegid poeg ja minia mulle ootamatu kingituse, millest ma ei ole siiani üle saanud

Olen oma poega kasvatanud üksi. Me läksime tema isaga lahku, kui ta oli veel väike, ja kõik raskused ning kasvatamine jäid minu kanda. Hiljem kasvas ta suureks, lõpetas ülikooli, sai hea töökoha juristina, abiellus ja sai lapse. Kõik nagu teistel.

Ma ei ole kunagi sekkunud poja perre oma nõuannetega, ei ole hoolitsema sundinud ega mingeid nõudmisi esitanud. Minu ja minia vahel tekkis kohe hea suhe, võtsin ta oma perre nagu oma tütre.

Usun, et kui minu poeg on temaga õnnelik, siis see on emale kõige tähtsam. Ma armastan väga oma lapselast, kelle nad mulle viis aastat tagasi kinkisid, ja veedan temaga kogu oma vaba aja, kui saan.

Aitan neid nädalavahetustel, kui nad seda vajavad. Nad käivad mõnikord kahekesi restoranis õhtust söömas või kohtuvad oma sõpradega.

Aasta tagasi jäin pensionile. Ja minu sünnipäeval juhtus midagi imelist. Mu poeg ja minia kinkisid mulle korteri. See oli minu jaoks nii ootamatu, et ma ei suuda siiani uskuda.

Nad tulid mind õnnitlema suure lillekimbuga ja väikese karbikesega, kus kõlisesid võtmed. Nad viisid mind ära ja näitasid mulle kingitust. Korter asub uues elurajoonis, kõik viimistlustööd on juba tehtud, tuleb osta vaid mööbel ja võibki elama asuda.

Poeg ütles, et otsus on minu – kui tahan, elan seal ise, kui tahan, annan üürile, et mul oleks pensionile lisa.

Otsustasin selle välja üürida. Poeg lubas mind aidata mööbli ostmise ja üürnike leidmisega.

Järgmisel päeval helistas mulle minia ema ja ütles, et parem oleks olnud korterist loobuda ja anda see lapselapsele. Ma ei suutnud kogu öö magada, mõtlesin ja mõtlesin, kuni hommikul pojaga ühendust võtsin ja küsisin, kuidas ta reageeriks, kui annaksin korteri lapselapsele.

Poeg ütles mulle, et ma ei peaks midagi sellist välja mõtlema, talle on alles 15 aastat, milleks talle korter. Ta lõpetab kooli ja teenib endale korteri.

Siis küsisin seda veel oma minialt, ja tema ütles mulle, et otsus võeti vastu üksmeelselt ja seda ei saa muuta. Ma lausa puhkesin nutma. Tundub, et minia ema kadestas minu kingitust ja tahtis mulle oma nõuannetega meeleolu rikkuda.

Ma olen oma pojale nii tänulik, et ma ei tea, kuidas oma tundeid väljendada. Usun, et olen elus kõik õigesti teinud, kasvatades sellise poja.