Meil oli mehega kõik suurepärane, kuni meile külla tuli tema lapsepõlvesõber. Just siis sain ma teada, mis on tõeline armastus
Mõtlesin kaua ja kahtlesin, enne kui otsustasin seda lugu jagada. Kuid mul pole enam jõudu, kellelegi tuttavatest ma rääkida ei saa!
Olen olnud abielus juba 15 aastat, me kasvatame Andreasega kolme last. Andreas on maailma kõige hoolivam mees ja isa, paljude naiste unistus.
Nii paljude abieluaastate jooksul pole ta üldse muutunud – armastab mind endiselt hullupööra, hoolitseb, on viisakas ja tähelepanelik, töökas. Lühidalt öeldes olen ma tõmmanud õnneliku pileti ja alati arvanud, et mul on väga vedanud.
Kõik muutus aasta tagasi, kui meie linna tuli Andrease parim lapsepõlvesõber. Ma ei olnud varem Mihkliga isiklikult kohtunud, kuid mu mees hoidis temaga alati ühendust. Ja nüüd, ta kolis siia töö tõttu ja hakkas meie kodus sagedasti külas käima.
Mul on raske edasi anda emotsioone, mida ma esimese kohtumise ajal kogesin. Süda hakkas kiirelt lööma, mul läks kuumaks ja ebamugavaks, jalad läksid nõrgaks, aga tema jätkas mind teravalt vaatamist.
Pool aastat eirasime oma tundeid, hoidsime distantsi, aga paar kuud tagasi tunnistas Mihkel mulle kõik üles.
Ta ootas mind maja juures, kutsus kõrvale ja ütles:
Annika, ma tean, et see on hullumeelsus, aga mind tõmbab sinu poole sama tugevalt, nagu sind minu poole. Ma ei suuda enam vaikida. Ma tahan, et me oleksime koos! Sinu otsus…
Läksin koju ja alles sel hetkel oli mul piisavalt julgust, et endalegi kõike tunnistada. Ma pole kunagi varem mehe vastu selliseid tundeid kogenud. Kaks kuud on möödas ja meie vahel pole midagi juhtunud.
Ta ootab kannatlikult minu otsust, väga väärikalt ja rahulikult. Aga mina ei tea, mida teha. Ühel pool on ideaalne mees ja pereidüll, teisel pool aga armastus… Mida ma peaksin tegema?
