Pääse õnnelikku aega. Meie lapsepõlves polnud lastel nutitelefone, tahvelarvuteid ega arvutimänge. Ja meil ei olnud kunagi igav. Ja just sellepärast!

Väike inimene kasvas tol ajal õnnelikuna. Ta tundis armastust ja hoolitsust.

Hommikust õhtuni olid lapsed õues. Isegi vanemate hüüded ei suutnud neid koju ajada ega mängu lõpetada. Mänguasjad olid kõige lihtsamad. Näiteks tüdrukud tõmbasid pesukummi erinevatele kõrgustele ja hüppasid üle selle.

Mõnikord oli soovijatest järjekord. Poisid mängisid „purke“. Nad panid purgid üksteise peale, läksid kaugemale ja viskasid. Tavaliselt oli „kurikaks“ vana hokikepp. Mänguasju oli vähe, kuid fantaasiat oli palju.

„Õu oli meie maailm, tegelikult kasvasime me õues. Meil polnud kuhugi mujale minna, elasime selles ruumis. Meie õu oli meie elu, meie kohanemine selle maailmaga, kõigi murede, ohtude ja rõõmudega.”

Tüdrukute seas olid kõige populaarsemad mängud “keks”. Nad armastasid ka mängida “saladusi”. Salaja kaevasid nad väikese augu, panid põhja ilusaid kommipabereid ja lilli, ning katsid selle klaasitükiga. Mõne aja pärast said nad seda oma kõige usaldusväärsematele sõpradele näidata.

Kui palju naeru ja pisaraid oli seotud peamise koolidokumendiga – päevikuga. Viisi üle uhkust tunti, aga kahte üritati vanemate eest varjata. Tuli minna “kooli kuriteole”. Kaks kustutati lihtsalt kustutuskummiga või parandati paremaks hindeks. Habemeajamisnoaga kraabiti alt ära väike sabake ja joonistati see üles. Nii muutus kaks hõlpsalt viieks. Eriti leidlikud õpilased kasutasid pleegitajat või rebisid lihtsalt lehe välja.

Iga laps teadis, et tublidele õpilastele on preemiaid. Kaunid diplomid, foto kooli autahvlil, artikkel sinust kohalikus ajalehes. Seega oli enamikul motivatsioon hästi õppida.

Ei olnud vaja mõelda, mida kooli selga panna. Vorm oli kõigil sama, ja alles nüüd saan aru, kui mugav ja praktiline see oli.

70ndatel oli paberipuudus. Selle probleemi lahendamiseks kaasati õpilased. Selleks, et nad aktiivsemalt vanapaberit koguksid, korraldati klassidevahelisi võistlusi. Mõnikord pandi kaalu suurendamiseks ajalehepataka vahele telliseid, kuid enamasti võideti ausalt. Kui kogusid 20 kilogrammi vanapaberit, said ühe raamatu kupongi, ja veel väga haruldase. Statistika järgi kogusid õpilased rohkem vanapaberit kui kõik teised Nõukogude Liidu kodanikud kokku.

Veel saadeti õpilasi kolhoosidesse, kus nad pidid rohima, koristama ja sorteerima köögivilju. Tänapäeval nimetataks selliseid ühiskondlikke töid õigustatult laste tööjõu ärakasutamiseks, kuid tollal oli see “normaalne”.

Iga nõukogude lapse unistus oli näts. Selle eest võis maha kirjutada kontrolltöö või saada kodutööd. Jäätis – koorejäätis, šokolaadijäätis, puuviljajäätis – oli veel üks armastatud nõukogude lapse maiuspala. Jäätis oli oma legendaarse maitsega tänu riiklikule standardile, mida peeti kõige rangemaks maailmas. Jäätist valmistati ainult looduslikust piimast. Selle magustoidu kohta öeldi toona: talvel ja suvel maitsev ja kasulik.

“Ma mäletan, kuidas isa mõnikord meid koos vennaga kaasa võttis ja me läksime kohvikusse “Muinasjutt” jäätist sööma. Ja sa sööd seda jäätist klaaskaussidest, mille peale on valatud maasikamoosi, ja jood gaseeritud jooki peale! Ja sa saad aru, et maitsvamat asja elus pole! Oh! See oli õndsuse tipp.”

Kõik lapsed kogusid midagi. Tüdrukud kleepisid hoolikalt vihikusse kommipabereid, nätsuümbriseid, poisid aga jahtisid tikutoosietikette. Kioskites müüdi spetsiaalselt sellistele kogujaile etiketikomplekte. Kuid kõige prestiižikamaks peeti postmarkide kogumist.

Pääse õnnelikku suvesse – pioneerilaagri tuusik.

Pioneerilaagri päevakava meenutas sõjaväe režiimi. Äratus 7.30. Siis hommikuvõimlemine. 8.10 – rividrill ja laagriväljakud. Hommikusöök kell 8.20. Edasi – rühmatöö. Tööülesanded, ekskursioonid, mängud ja muu.

Kogu päev oli planeeritud minutipealt. Kõik allus rangele korrale: nõukogude pioneer ei tohi istuda niisama. Ja pärast öörahu teesklesid kõik vaid, et magavad. Niipea, kui pioneerijuhid lahkusid, korraldati padjavõitlusi, räägiti õudusjutte, loeti taskulambi valguses teki all ja korraldati väikeseid laste jantusi üksteisele.

Vahetuse lõpus kogunesid kõik hüvastijätutule ümber. See oli ainus päev, mil ei pidanud üheksaks magama minema, võisid istuda südaööni, laulda laule, jagada mälestusi ja vahetada suveniire.

Inimese mälu on selliselt üles ehitatud, et ta eraldab negatiivsed mälestused ja püüab jätta ainult rõõmsad ja õnnelikud. Eriti kui see on seotud nooruse ja lapsepõlvega. Seega pole ime, et miljonitele meie inimestele on nõukogude lapsepõlve ajad parim, mis nende elus olnud on.