Igavusest pensionil olles hakkasin tegelema käsitööga, kuid minu lapselaps muutis minu hobi tõeliseks kasumlikuks äriks

Peaaegu igal inimesel on oma hobi. Tegevus, mis meeldib nii palju, et see toob tõelist lõõgastust ja rahuldust.

Mulle isiklikult on alati meeldinud käsitöö. Mõelda välja ja luua oma kätega igasuguseid armsaid asju, mis muudavad kodu hubasemaks. Tõsi, kui ma töötasin ja lapsed olid väikesed, ei jäänud mulle lemmiktegevuseks peaaegu üldse aega. Kuid lapsed kasvasid suureks ja lapselapsed on peaaegu täiskasvanud. Pealegi ma ei tööta enam – olen pensionile jäänud.

Nüüd on parim aeg lõpuks tegeleda sellega, mis mulle tõesti meeldib. Pealegi on praegu internetis olemas lõputult ideid! Kui on aega ja soovi, siis kodu jaoks armsaid pisiasju saab alati välja mõelda ja teha.

Esmalt õmblesin ilusa laudlina söögilauale. Ostsin tüki linast kangast ja ääristasin selle pitsiga. Siis tikkisin mõnesse kohta rukkilille ja karikakraid koos lehtedega. Seejärel õmblesin samast kangast ja sama mustriga kaksteist salvrätikut taldrikute alla.

Seejärel õmblesin erinevate tehnikatega mõned korvid pisiasjade hoidmiseks. Miniaidele ja lapselastele 8. märtsi puhul õmblesin ja tikkisin erilised kosmeetikakotid.

Ühesõnaga, hakkasin üha rohkem ja rohkem looma. Ja kuigi osa oma käsitsi valmistatud asjadest jagasin laiali, lebas suur osa neist lihtsalt kapiriiulitel. Ma ei teadnud, mida nendega edasi teha. Ja nende arv kasvas pidevalt.

Ühel päeval tulid meid vanaisaga külla külastama üks minu lapselastest – Anneli. Muidugi küpsetasin selliseks puhuks pirukaid. Istudes laua taha, mis oli kaetud minu enda tehtud laudlinaga, puistas ta ootamatult mulle komplimente. Ta ütles, et mul on suurepärane maitse ja kõik näeb väga ilus välja.

Mul oli väga meeldiv selliseid sõnu kuulda ja, olles liigutatud, otsustasin oma lapselapsele näidata teisi oma käsitööesemeid. Las võtab kingituseks endale midagi, mis talle meeldib.

Anneli uuris hoolikalt igat eset. Ta jäi kauaks vait, ja ma äkki hakkasin muretsema – kas tõesti ei meeldinud talle midagi?

Siis pöördus Anneli minu poole säravate silmadega ja ütles:

– Vanaema, see on nii esteetiline! Kui me müüksime selliseid stiilseid asju, teeniksime korralikult raha!

Ausalt öeldes, ma polnud kunagi selle peale mõelnud. No kellele, öelge mulle, võiksid minu käsitööesemed vaja minna? Kuid lapselaps pildistas innukalt igat eset ja lubas need internetis müüki panna.

Algul suhtusin sellesse ideesse, ausalt öeldes, skeptiliselt. Kuid minu üllatuseks leidis enamik minu esemeid uued omanikud juba esimese nädala jooksul. Isegi hoolimata sellest, et minu arvates määras Anneli nendele üsna kõrged hinnad.

Kui lapselaps tuli minu juurde teenitud rahaga, oli teenitud summa meeldiv üllatus. Loomulikult andsin kohe poole rahast Annelile tema abi eest. Ja tema pakkus mul jätkata käsitöö tegemist pidevalt ja hakata valmistama esemeid ka tellimuste alusel.

Loomulikult nõustusin. Ja nüüdseks on meie väike pereäri peaaegu aasta edukalt kasvanud ja arenenud. Mina vastutan materjalide ostmise ja esemete valmistamise eest. Anneli müüb neid käsitöömeistrite veebilehtedel.

Ühesõnaga, oleme mõlemad selle üle õnnelikud, nagu ka kogu meie pere. Lõppude lõpuks ei ole iga töö, mis toob raha, ka moraalselt rahuldust pakkuv.