Ta valetas mulle, et teda kutsutakse tööle, et ma lapsega istuksin, kuid läks hoopis sõbrannadega kohvikusse jalutama. Ja lõpuks paistan mina selles olukorras see halb

Mu poeg on koos oma naise Lauraga abielus juba üheteistkümnendat aastat. Nad registreerisid oma abielu kahekümne kaheselt, kuid said lapse alles aasta tagasi.

Kuni selle ajani viivitasid nad kogu aeg, poeg ütles, et on vaja jalad alla saada, kuid mina arvan, et minial lihtsalt ei olnud veel tantsu- ja lõbutsemishimu otsa saanud.

Poja pulmade puhul tegime koos mehega vanaema korteris remondi, et noored saaksid seal kohe elama asuda. Korter oli korralik, kahetoaline ja maja polnud vana. Paljud noored oleksid hüpanud rõõmust, et neil on juba kõik eluks vajalik olemas, aga mitte meie Laura.

Miniale korter ei meeldinud – piirkond ei sobinud, planeering polnud õige ja ka naabrid olid valed. Ta hakkas poega tagant utsitama, et korter maha müüa ja osta teine.

Mees ja mina hoidsime poega tagasi, et ta sellist sammu ei astuks. Kui tahavad uut korterit, las koguvad koos raha ja ostavad, aga mitte nii, et tullakse ja kõik on juba valmis.

Lõpuks ei suutnud nad ikkagi uue korteri jaoks raha koguda ja elasid selles korteris, mis oli pojale pärandatud. Lastega viivitasid nad ikka veel, aga me ei kiirustanud. Kuidas nad võiksid lapsi saada, kui nad ei suuda omavahel hakkama saada? Kuid eelmisel aastal tegid nad meid siiski õnnelikuks ja sündis lapselaps.

Lapselapse sünni ajaks oli mul ja mehel juba üle kuuekümne viie eluaasta. Tervis oli hakanud alt vedama, mulle tehti kaks aastat tagasi põlveoperatsioon ja seetõttu ei saanud ma enam palju kõndida, koormus oli mulle vastunäidustatud ja kehva ilmaga keeras mul põlve lihtsalt paigast. Ja muidugi olid ka teised vanainimeste haigused.

Me käisime poja ja Laura juures harva. Meil oli raske nii kaugele sõita ja minia polnud just meeldiv vestluskaaslane, ning nii tihti käia oli raske. Miniale see ei meeldinud.

– Vanema poja lastega istusite peaaegu sünnist saati, aga meie juurde tulete kord viie aasta jooksul. Sellised vanaema ja vanaisa siis oletegi.
Laura ilmselt lootis, et võtame lapse enda peale ja tema saab rahulikult voodis lebada ja internetis istuda.

Aga ma hoiatasin kohe, et mind saab kasutada vaid kõige äärmuslikumatel juhtudel, mul on juba raske väikeste lastega hakkama saada.

Peaaegu pool aastat ei küsinud nad meie abi, aga siis hakkasid kõned tulema. Minia palus, et ma lapsega istuksin, sest teda kutsutakse tööle.

– Võeti uus töötaja, aga ta ei tule toime. Tähtaeg on käes, ülemus on paanikas ja palus abi. Mis sellest, et ma olen dekreedis! Kui keeldun, siis pärast, kui tööle tagasi lähen, tuletatakse kõik meelde.

Tänapäeval tööd niisama ära ei anta. Ma olen ainult paariks tunniks!
Panin ennast valmis ja läksin. Mida siis teha? Minia tuli seekord tõesti kahe tunni pärast tagasi, nagu ta lubas.

Siis muutusid need kõned peaaegu kaks korda nädalas sagedaseks. Teda tõmmati pidevalt tööle ja keegi pidi lapsega olema. Mu liigesed ragisesid, neelasin peotäite viisi tablette, aga läksin ikka.

Viimati, kui ma lapse juurde istuma läksin, oli Laura juba ära läinud ja ma märkasin alles siis, et olin oma tabletid maha unustanud. Mõtlesin, et tuleb minna ja need ära osta. Kuni ma lapselapse riidesse panin ja ise riietusin, oli juba tund möödunud. Läksime lapselapsega jalutama apteeki, ühendasime meeldiva kasulikuga.

Käisime läbi mitu apteeki, enne kui leidsin vajaliku ravimi. Viimane apteek oli kaubanduskeskuse juures. Seisin, tõmbasin lapselapsele kindaid kätte, kui meie Laura tuli kaubanduskeskusest välja koos kahe naisega, rõõmus ja naeratas, kandes mingit kotti. Nad rääkisid ja naersid, vaevalt küll tööasjadest.

Seisin ja pilgutasin silmi, ei kutsunud teda isegi. Vaatasin, kuidas nad kohvikusse läksid ja läksin koos lapselapsega koju, peas keerlesid mõtted sellest, mida ma näinud olin.

Laura tuli tunni aja pärast tagasi. Näis väsinud, nagu oleks keegi teda piitsutanud. Kurtis kõva häälega uue töötaja üle, kes kõik ära rikub, ma noogutasin pead ja siis küsisin, kas uus töötaja rikub kõik ära kaubanduskeskuses või kohvikus. Minia tardus, punastas ja üritas teeselda, et ei saa aru, millest ma räägin.

– Kas te luurasite minu järele?

– No mis siis, suurt au. Lihtsalt nii juhtus.

Kui sai selgeks, et tal pole mõtet vastu vaielda, purskas Laura, et temal on ka õigus puhata. Ja kui vanaema, see tähendab mina, rohkem lapselapse vastu huvi tunneks, siis polekski tal vaja valetada.