Minu vanaema jättis mind korterita, kuid nüüd palub abi, sest on juba vana

Minu ema poolne vanaema käitus minuga kümme aastat tagasi väga ebaõiglaselt. Kui proovisin vastu vaielda, ütles ta lihtsalt, et ma ise olen süüdi. Nüüd meenutas vanaema äkitselt, et tal on olemas lapselaps, ja palub minu abi, sest ta on juba eakas. Kuid mul pole mingit soovi teda aidata.

Mind kasvatas üles ainult ema. Me elasime eraldi kahetoalises korteris, mille ema oli pärinud oma teisest abikaasast. Ma ei mäleta seda meest, ta suri, kui olin väike. Kuid ma teadsin, et ta polnud minu pärisisa, ja kes see õige oli, ma ei tea ja arvatavasti ei saa kunagi teada, sest pole enam, kellelt küsida.

Ema ei suhelnud vanaemaga peaaegu üldse, sest vanaemale ei meeldinud, kuidas ema oma elu korraldas. Eriti ärritas vanaema see, et ema armastas alkoholi. Kuni üheksanda klassini püsis ema veel enam-vähem, kuid siis andis täiesti alla.

Kui olin kooli lõpetanud, pakkisin asjad ja kolisin õppima teise linna – tahtsin sellest kõigest eemale saada.

Vanaema ei külastanud meid nende kahe aasta jooksul kordagi, ei helistanud, ja kui mina teda külastama läksin, ei teinud ta isegi ust lahti, kuigi ma teadsin, et ta oli kodus. Ta tegi selgeks, et ei taha meiega midagi pistmist.

Pärast esimest kursust tulin koju vaid korra. Ema oli kogu selle aja jooksul end ja meie korteri täiesti käest lasknud. Nägi kohutav välja, kuigi kuidagi suutis töötada.

Me tülitsesime uuesti ja pärast seda ei tulnud ma enam kuni ülikooli lõpuni tagasi. Helistasin mõnikord, aga ema võttis harva toru, kaotas telefone ja vahetas numbreid. Viimast tema numbrit ma ei saanudki teada.

Kui ülikooli lõpetamise järel koju naasin, polnud enam ei kodu ega ema. Ema oli juba kolm aastat surnud, maeti teda ammu. Seda rääkisid mulle naabrid. Keegi ei öelnud mulle midagi. Selgus, et see pidi olema vanaema ülesanne.

Kui ma tema juurde läksin, ei tahtnud ta kaua mind sisse lasta, aga lõpuks siiski avas ukse ja nõustus rääkima.

– Milleks sulle üldse teatada? Sina ei hoolinud emast, ei külastanud, ei helistanud, oli ju näha, et sulle ei läinud korda, – ütles ta külmalt.

– Aga surmast oleks ju võinud teada anda? See pole ju inimlik!

– Jätta joodikust ema üksi – vot see pole inimlik! – nähvas ta vastu.

Ma ei hakanud talle meenutama, et ega tema oma joodikust tütrega ka eriti läbi ei käinud. Teadsin, et tal leiduks alati vastus igale süüdistusele.

Küsisin korteri kohta, sest kui ema enam pole, oleks see ju pidanud mulle kuuluma.

– See korter kuulub nüüd mulle. Sa ei astunud pärandisse sisse, nii et on kõik, – teatas ta rahuliku tooniga.

Olin nii rabatud, et ei teadnud, mida vastata, ja küsisin lolli küsimuse: mis ma nüüd peaksin tegema? Vanaema vastas, et see pole tema mure ja ma võin teha, mida tahan. Tema juurde ma tulla ei tohtivat ja korterisse ei pääse, sest seal elavad juba teised inimesed.

Esimene aasta oli väga raske, aga kuidagi hakkasin ikka jalgu alla saama. Nüüd on kõik hästi: olen abielus, meil on kaks last, oma korter – kõik on paigas.

Kaks nädalat tagasi sain vanaemalt kõne. Me polnud sellest viimasest kohtumisest saadik suhelnud. Ma ei tea, kust ta mu numbri sai, aga meie väikelinnas on sellised asjad lihtsalt jälitatavad.

Ta ei helistanud niisama. Pärast pikka sissejuhatust, kuidas aastad on möödunud ja aeg oleks hakata uuesti normaalselt suhtlema, jõudis ta lõpuks asja tuumani. Ta on nüüd vana ja vajab minu abi: haiglasse viimiseks, kodu koristamiseks, toidu ostmiseks. Pensioon on väike ja lisasissetulekuid enam pole.

– Aga kuidas siis selle korteri üürituluga on? – küsisin, suutmata end tagasi hoida.

– Korter on juba pool aastat tühi. Naabrite korteris oli tulekahju, ja minu korter sai ka kahjustada. See vajab remonti, aga mul pole selleks raha, – rääkis vanaema kurvalt.

Selge pilt. Kui lisasissetulek ära kadus, siis tuli ta äkki mind meelde tuletama. Kui ootamatu! Ma keeldusin teda aitamast. Mul ei ole selle inimese vastu mingeid sooje tundeid. Vanaema ähvardas mind pärandusest ilma jätta, aga mulle on see ükskõik.

Selle, mis mulle seaduslikult kuulus, ta juba võttis. Nüüd on mul ainult see, mis me oma abikaasaga ise üles ehitanud oleme, ja ma ei vaja midagi muud.