„Sulle on juba aeg vanaemaks saada, mis lapsest sa räägid? Ma ju lootsin sinu abile!” – pahandab tütar

Täiskasvanud tütar solvus minu peale, kuna julgesin rasedaks jääda. Ta ütleb, et ma ei peaks enam oma lapsi sünnitama, vaid hoopis lapselapsi hoidma, kellest ühe toob ta ise ilmale poole aasta pärast. Lapsed on loomulikult tore asi, aga mina ja mu mees tahtsime siiski ka oma last. Miks peaksin ma tütre tahtmistest lähtuma?

Ma sünnitasin Kristina varakult, olin siis vaid kaheksateistkümnene. Tookord tundus armumine elu suurima armastusena, tahtsin oma pere luua ja seetõttu ei kaalunud ma isegi raseduse katkestamist ega rääkinud oma olukorrast vanematele enne, kui oli juba raske kasvavat kõhtu peita.

Kristina isa ja mina laulatati isegi ja elasime koos viis aastat, kuni mõistsime, et püüame asjata hoida koos seda näilist perekonda. Armumine oli möödunud ja me kasvasime sellest üle. Siis tuli rahulik lahutus ja igaüks läks oma teed. Mina jäin lapsega ja tema kolis kuhugi teise linna.

Kolisin tagasi oma vanemate juurde, kes polnud eriti rahul sellise arenguga, kuid neil polnud valikut. Nad seadsid mulle tingimuse, et on valmis meid, mind ja mu tütart, oma majja lubama ainult pooleks aastaks, kuni ma suudan välja teenida üürikorteri ja esimese sissemakse jaoks vajaliku summa.

Sa ju kinnitasid meile viis aastat tagasi, et oled täiskasvanu ja väga tark. Vaata, oled lapse sünnitanud ja abieluski käinud. Oma tegude eest tuleb vastutada. Me oleme koos isaga su suureks kasvatanud ja tahame nüüd oma elu nautida. Sul on kuus kuud, et korteriküsimus lahendada ja ära kolida.
See aeg ei tundunudki niivõrd lühike, kuid tütar jäi pidevalt lasteaias haigeks ja tõi koju igasugu haiguseid. Ema keeldus haiguslehel istumast ning töö juures vaadati mulle juba viltu pidevate haiguslehtede ja töölt ära küsimiste tõttu.

Sellest hoolimata kolisime me õigeks ajaks välja. Üürisin ühiselamus toa, kuna korterit ma lihtsalt endale lubada ei saanud. Oli väga raske, kuni tütar kooli läks. Töötada täisajaga polnud võimalik ja vaevu jätkus raha üüri ja toidu jaoks. Riiete ja jalanõude jaoks tuli raha säästa kuid.

Tütar kasvas iseseisvaks. Ma ei viinud teda kooli ega toonud sealt tagasi. Ta sai sellega suurepäraselt ise hakkama.

Kahe aastaga suutsin ma koguda raha oma korteri ostuks.

Kui tütar sai kümneaastaseks, surid mu vanemad. Me kolisime korterisse, mille pärisin. Oma varasemalt ostetud korteri andsin välja üürile. Rahaasjad läksid lihtsamaks, kuid harjumusest panustasin endiselt suurema osa oma ajast tööle, ülejäänud aja aga tütrele.

Kui tütar suureks kasvas ja teise linna õppima läks, jäin ma äkki täiesti üksi. See oli nii ootamatu, sest varem oli keegi alati mu kõrval olnud: algul vanemad, siis mees, hiljem tütar. Ja nüüd olin ma üksi. Peale selle oli mul äkitselt palju vaba aega.

Kolmekümne viie aastaselt mõistsin ma lõpuks, mida tähendab elada ainult iseendale. See oli kummaline ja harjumatu, kuid mulle meeldis see tunne. Karjäär oli üles ehitatud, laps kasvatatud, oma kodu olemas – oli õige aeg endale keskenduda ja tegemata jäänud asju tasa teha.

Hakkasin iseendaga tegelema, sest olin noor naine, kuid polnud endale kunagi piisavalt aega pühendanud. Käisin erinevatel üritustel, isegi puhkamas. Ja mu ellu ilmus mees.

Algul arvasin, et see on lihtsalt juhuslik suhe, kuid asi arenes kiiresti abieluni.

Ma olin siis kolmkümmend kuus ja tema nelikümmend, mõlemad täiskasvanud inimesed, kes teadsid, mida nad elult tahavad. Muretsesin vaid, kuidas Kristina sellele reageerib, kuid ta mõistis ja oli minu pärast õnnelik, mul langes justkui kivi südamelt.

Tütar abiellus kaks aastat hiljem kui mina. Veel aasta hiljem rõõmustati mind uudisega, et minust saab vanaema. Kuu aega pärast seda uudist sain aru, et ka mina olen rase. Kuid minu rõõmu ei jaganud tütar.

Algul pidas ta minu sõnu, et tal saab olema väikevend või -õde, kohatuks naljaks, kuid kui taipas, et see on tõsi, hakkas ta vihastama.

Sa peaksid varsti vanaemaks hakkama ja nüüd otsustasid ise lapse sünnitada! Ma arvestasin tegelikult sinu abiga, aga nüüd jätad sa mind hätta. Aitäh, ema! Naeruväärne – sellises vanuses lapsi saada!

See tegi mulle nii haiget. Ma olen alles kolmkümmend üheksa, mõni inimene saab alles esimest korda emaks selles vanuses, ja mina olen juba vanaema – mu tütar peab mind juba eakaks. Mees toetab mind loomulikult, kuid ikkagi on raske.

Tütar ei suhtle minuga enam, ütleb, et harjutab end ilma emata hakkama saama. Minul on aga nii raske. Ma saan aru, et tal ei ole õigus, kuid tema sõnade järel tekkinud süütunne ei kao ikkagi kuhugi.