Ma kirjutasin kaua ühe naisega, aga kui me lõpuks kohtusime, olin väga üllatunud
Me olime pikka aega internetis suhelnud. Rääkisime elust, jagasime unistusi ja tulevikuplaane. Tundus, et saime üksteisest aru ka ilma sõnadeta. Ootasin meie esimest kohtumist pikisilmi ja kujutasin peast läbi lugematuid stsenaariume.
Ta oli mulle nagu muinasjutust – siiras, tark ja huvitav. Uskusin, et võib-olla olen lõpuks leidnud oma teise poole.
Möödus mitu kuud, enne kui me lõpuks kohtumise kokku leppisime. Olin täis ootusi, valmistusin nagu esimest korda elus: panin selga oma parimad riided ja valisin restorani, kus saaksime rahulikult vestelda ja üksteist tundma õppida.
Ja siis saabuski kauaoodatud hetk.
Kuid kui ma kohtumiskohta jõudsin, nägin hoopis teistsugust inimest. See, mida ma nägin, oli mulle tõeline šokk. Naine, kellega me nii lähedaselt suhtlesime, oli päriselus hoopis teistsugune, kui ma ette kujutasin.
Ei, mitte tema välimus ei üllatanud mind, vaid hoopis tema täiesti erinev käitumine ja suhtlemisviis.
Ta oli vaikne, häbelik ja ebakindel. See polnud see avatud ja energiline vestluspartner, keda ma meie kirjavahetusest tundsin.
Ma ei saanud aru, mis juhtus. Võib-olla ta närveeris? Võib-olla olin loonud liiga suure ootuse? Püüdsin temaga rääkida, kuid vestlus katkes ikka ja jälle, nagu oleks meie vahele tekkinud nähtamatu sein.
Kõik, mida me olime oma pika kirjavahetuse jooksul saavutanud, hakkas mõne minuti jooksul kokku varisema. Me lihtsalt istusime seal vaikuses ja vaatasime teineteisele nagu kaks võõrast.
Koju jõudes mõtlesin meie kohtumise peale veel pikka aega. Võib-olla olin loonud idealiseeritud kuvandi, mida ta päriselus ei suutnud täita?
Või tundis tema, nagu ka mina, end petetuna?
Ebaõnnestunud esimene kohtumine pani mind mõtlema, et mõnikord võivad meie ootused ja reaalsus olla väga erinevad.
