Läksin sõbrannaga suvepeole ega teadnud, et mõne nädala pärast teen otsuse, mis šokeerib kogu mu peret
Olin 19-aastane ja elasin Tartus koos ema ning tema uue elukaaslasega. Me ei olnud otseselt tülis, kuid kodu ei tundunud enam päriselt minu koduna. Ema oli oma uue suhte üle õnnelik ja mina üritasin võimalikult palju omaette olla.
Mul oli ka poiss-sõber, Karl.
Olime koos olnud veidi üle aasta. Alguses tundus tema armukadedus mulle isegi armas. Hiljem muutus see väsitavaks. Ta tahtis teada, kus olen, kellega räägin ja miks ma mõnele sõnumile kohe ei vasta.
Ühel suvisel nädalavahetusel kutsus sõbranna mind Võrtsjärve äärde. Tema tuttavad korraldasid väikese sünnipäevapeo.
Seal oli umbes viisteist inimest.
Üks neist oli Markus, 22-aastane noormees Viljandist.
Esialgu ei pööranud ma talle erilist tähelepanu. Ta oli pigem vaikne. Kui teised istusid laua ümber, tegeles tema grilliga ja otsis hiljem taskulambiga kellegi kadunud autovõtmeid.
Õhtu jooksul jõi Karl liiga palju.
Ta ärritus, sest olin ühe vana tuttavaga rääkinud. Alguses sosistasime omavahel, hiljem hakkas ta teiste ees etteheiteid tegema.
Mul sai kõrini.
Kõndisin järve äärde ja istusin pingile.
Mõne aja pärast tuli Markus.
– Kas võib?
Kehitasin õlgu.
Ta istus minu kõrvale.
Alguses rääkisime täiesti tavalistest asjadest. Siis küsis ta, mida ma elult tahan.
Keegi polnud minult ammu seda küsinud.
Ütlesin, et tahan omaette elada, töö leida ja lõpetada pideva tundega, et pean kellelegi selgitama, mida teen.
Markus rääkis, et oli ise 18-aastaselt kodust ära kolinud. Ta töötas autoremonditöökojas ja üüris Viljandis väikest korterit.
Rääkisime peaaegu hommikuni.
Pärast seda nädalavahetust lõpetasin suhte Karliga.
Markusega hakkasime kirjutama. Ta tuli Tartusse, mina sõitsin Viljandisse.
Kõik toimus väga kiiresti.
Mõni nädal hiljem jalutasime Emajõe ääres.
Markus jäi seisma.
– Mul on sulle üks täiesti hull küsimus.
Arvasin, et ta teeb nalja.
– Abiellu minuga.
Ma lihtsalt vaatasin teda.
Ütlesin, et me tunneme teineteist vaevu.
Markus vastas, et ta teab seda ja ma ei pea kohe vastama.
Rääkisin emale.
Ta oli jahmunud.
– Sa ei tea temast peaaegu midagi.
Tal oli õigus.
Seetõttu ei öelnud ma kohe jah.
Sõitsin uuesti Viljandisse. Tutvusin Markuse vanemate ja sõpradega. Nägin tema korterit, töökohta ja täiesti tavalist igapäevaelu.
Mõne nädala pärast ütlesin jah.
Pulmad olid väikesed. Mul polnud uhket pulmakleiti. Kandsin lihtsat heledat kleiti ja pärast registreerimist läksime perega sööma.
Meie esimene ühine korter oli pisike. Köögis oli vana laud, magamistoas kasutatud voodi ja pesumasin, mis tsentrifuugides mööda vannituba liikus.
Romantikat jätkus täpselt seni, kuni tuli esimene suur elektriarve.
Saime kiiresti aru, et me tegelikult alles õpime teineteist tundma.
Markus oli kohutavalt kangekaelne. Mina olin harjunud probleemide eest põgenema. Kui tülitsesime, tahtsin kohe ukse kinni lüüa ja ära minna.
Ühel korral pakkisin isegi koti.
Siis sain aru, et keegi ei sunni mind jääma.
Mul oli töö. Oleksin saanud lahkuda.
Aga ma ei tahtnud.
Tahtsin proovida õppida probleeme lahendama.
Aastad läksid. Meil sündis tütar. Mina läksin hiljem õppima, Markus vahetas töökohta. Oli aastaid, mil raha oli vähe, ja perioode, mil olime mõlemad nii väsinud, et vaidlesime täiesti tühiste asjade pärast.
Me pole kunagi olnud ideaalne paar.
Nüüdseks oleme abielus olnud 15 aastat.
Eelmisel suvel sattusime taas Võrtsjärve äärde. Näitasime tütrele kohta, kus kunagi esimest korda pikemalt rääkisime.
Küsisin Markuselt:
– Kas sa praegu paluksid mõnenädalase tutvuse järel tüdrukul endaga abielluda?
Ta vaatas mulle otsa.
– Mitte mingil juhul.
Hakkasin naerma.
Mina ei soovitaks seda ka oma tütrele.
Meie otsus oli hulljulge ja riskantne. Meil lihtsalt vedas, et selle otsuse taga olid kaks inimest, kes hiljem päriselt pingutasid.
Sest „jah“ ütlemiseks kulub mõni sekund.
Koos elamiseks kulub terve elu.
Kas teie usuksite nii kiiresti tekkinud tunnet või arvate, et mõnenädalase tutvuse järel abiellumine on risk, mida ei tasuks kunagi võtta?
Kui see lugu teid puudutas, jagage seda oma lähedastega.
