Läksin vanast puhvetkapist tasse võtma ja sain äkki aru, kuhu meie pühad kadusid…

Minu nimi on Tiina ja ma olen 68-aastane. Eelmisel pühapäeval ootasin lapsi ja lapselapsi külla. Tütar helistas hommikul ja ütles, et nad tulevad kõik koos läbi. Ei midagi erilist, lihtsalt kohv, kook ja paar tundi ühe laua taga.

Avasin köögikapi, et tassid välja võtta, ja märkasin, et neid ei jätku kõigile. Siis tuli mulle meelde vana puhvetkapp elutoas.

See on mul seisnud seal üle neljakümne aasta. Tumedast puidust, klaasustega ja sahtlitega, mis avamisel natuke nagisevad. Kunagi leidus selliseid kappe väga paljudes kodudes. Klaasi taga hoiti asju, mida iga päev kasutada ei raatsitud: ilusaid pokaale, portselani, kuldse servaga alustasse ja kristallist kommikaussi.

Avasin ukse ja tundsin kohe seda vana, raskesti kirjeldatavat lõhna. Puidu, paberi ja esemete lõhna, mis olid aastaid peaaegu puutumatult oma aega oodanud.

Kõige tagumisel riiulil, pokaalide ja taldrikute taga, seisis vana portselanserviis.

Valge, kuldsete äärte ja värviliste piltidega tassidel ning alustassidel. Kunagi tundus see mulle nii ilus, et isegi kätte võtta oli kahju. Nüüd oli kuldne äär mõnest kohast juba veidi kulunud, aga niipea, kui serviisi nägin, tuli mulle ema meelde.

Tema kinkis selle meile abikaasaga esimesteks jõuludeks pärast pulmi. Mäletan siiani, kuidas ta ütles, et hoidku ma seda hästi. Tol ajal polnud ilusad nõud midagi sellist, mida võisid lihtsalt poodi minna ja igal ajal uued osta.

Ja mina hoidsingi.

Serviisi võtsime välja jõuludeks, lihavõteteks, sünnipäevadeks ja siis, kui külalised tulid. Tavalisel teisipäeval ei joonud neist tassidest keegi. Ilusad nõud olid erilisteks puhkudeks.

Võtsin ühe kuldse servaga tassi kätte ja äkki tuli mulle meelde meie vana korter Tallinnas.

Köök oli nii väike, et laua ümber mahtus vaevu kuus inimest, aga pühade ajal suutis sinna mingil imekombel kümme inimest ära mahtuda. Tõime teistest tubadest taburette ja lapsed istusid sinna, kuhu veel natukenegi ruumi jäi. Kõik kausid ei mahtunud lauale, nii et osa neist seisid aknalaual.

Ema tõi alati oma salati. Õde tuli koogiga. Mehed käisid köögis küsimas, kas on vaja aidata, aga enamasti jäid lihtsalt ette. Lapsed jooksid toast tuppa ja meie muudkui ütlesime, et nad laua juures ettevaatlikumad oleksid.

Telefone laual ei olnud.

Kui keegi hilines, ei teadnud me, kus ta on. Lihtsalt ootasime.

Kui keegi rääkis hea loo, ei võtnud keegi telefoni välja, et seda filmida. Kui laps jäi kahe kõrvuti lükatud tooli peale magama, ei tehtud temast kümmet pilti. Panime talle mantli peale ja rääkisime natuke vaiksemalt.

Ja millegipärast ei kiirustanud keegi koju.

Mõnikord jäid külalised nii kauaks, et lauale olid jäänud ainult puru, tühjad taldrikud ja mõned pooleli jäänud teetassid. Ema ütles juba kolmandat korda, et nüüd tuleb küll minema hakata, aga viis minutit hiljem istus ikka veel laua ääres ja rääkis veel ühe loo.

Seisin puhvetkapi ees, vana tass käes, ja püüdsin meenutada, millal see kõik muutus.

Üht viimast püha ei olnud.

Keegi ei öelnud: „Täna oleme viimast korda kõik niimoodi koos.“

Lihtsalt ühel aastal jäi keegi tulemata. Järgmisel aastal pidasime pühi juba laste juures. Siis kasvasid lapselapsed suureks. Mõni läks õppima, mõni tööle. Ema ei olnud enam. Mõni aasta hiljem polnud enam ka minu abikaasat.

Suur laud jäi liiga suureks.

Aga ema kingitud serviis jäi puhvetkappi.

Sel pühapäeval võtsin selle kõik välja. Pesin tassid ja alustassid ettevaatlikult puhtaks, panin lauale ja küpsetasin õunakooki.

Kui tütar tuli, jäi ta nõusid nähes seisma.

Ta tundis lapsepõlvest pärit serviisi kohe ära ja ütles naerdes, et oli alati arvanud, et ma ei luba kellelgi neid nõusid puudutada.

Naersin ka.

Võib-olla tõesti ei lubanud.

Ootasin ju kogu aeg seda erilist päeva.

Tund hiljem istusid laua ümber mu tütar, väimees ja kaks lapselast. Üks neist jõi kakaod vanast portselantassist, mida ema oli rohkem kui nelikümmend aastat tagasi käskinud mul väga hoida.

Hetkeks tahtsin öelda, et ta oleks ettevaatlik.

Aga ma ei öelnud.

Vaatasin, kuidas ta tassi kahe käega hoidis, ja äkki sain millestki aru.

Meie pühad ei kadunud kuhugi. Kadusid inimesed, kelle jaoks me neid ilusaid asju aina hoidsime. Ja me ootasime nii kaua seda „erilist päeva“, et ei märganudki, et kõige erilisemad olid hoopis need tavalised õhtud, kui meil oli veel võimalik kõik ühe laua taha kokku tulla.

Pärast lõunasööki ei pannud ma serviisi enam puhvetkappi tagasi.

Mõned tassid ja alustassid panin köögikappi tavaliste igapäevaste nõude kõrvale.

Eile hommikul jõin ühest neist kohvi.

Ilma sünnipäevata. Ilma külalisteta. Ilma ühegi erilise põhjuseta.

Ja mõtlesin emale.

Tema käskis mul seda serviisi hoida.

Alles nüüd sain aru, et parim viis ilusaid asju hoida ei ole neid klaasi taga säilitada. Neid tuleb täita mälestustega seni, kuni meil on veel inimesi, kellega neid mälestusi jagada.

❤️ Kas ka teie kodus on mõni serviis, laudlina või muu ilus asi, mida olete aastaid hoidnud „eriliseks puhuks“?